E-ainete peal kasvanud põlvkond ei jõua töötada?

Enda 29 eluaasta jooksul olen sisse söönud tunduvalt rohkem põnevaid säilitusaineid kui mu vanemad. Millised on põhilised erinevused minu eakaaslaste ja eelneva põlvkonna tervise vahel? Miks mina noores eas olen põduram kui minust kaks korda vanem inimene?

Huvitaval kombel olen sunnitud perearsti ning erinevate eriarstide uksi rohkem kulutama kui minu ema ja isa. Küll kimbutavad arusaamatud liigesevalud, erakordselt pikale veninud külmetusnähud ning kurikuulus depressioon.

Viimane on lausa nii kaugele arenenud, et riik otsustas toetuse määrata. Mis ajab meie noored musta masendusse ning nüristab tervist ja vaimu? On see langenud toidukvaliteet? Suurenenud kiirgus õhus? Kaugunenenud sotsiaalsed suhted?

Tihti mõtlen, kuidas mina kindlalt riiklikku vanaduspensionini töötada ei jaksa. Juba praegu valmistab raskusi 8-14 tundi sundasendis seista ja istuda. Ei kujutagi ette, milline peaks olema töö iseloom, et see ei koormaks meeletult selga ning muid tundlikke alasid. Vahepeal on tunne, et olen võib-olla ise liiga pirtsakas, kuid keha saadab enda tugevaid valusignaale sellest mõttest hoolimata.

Paneb kadedusest ohkama, kui kuulen, kuidas Soomes iga veidikese töötamisperioodi tagant saabub õnnis puhkepaus. Meie riigis saabub pigem pilkane öö ning koju roomamine lõpuks.

Meenub aeg, mil tegin 16-tunniseid seisvat asendit nõudvaid tööpäevi. Öösel koju laekudes mudisin tulitavaid kandu ning torkivalt valutavat selga. Isegi ööuni ei suutnud leevendust pakkuda ning minu õuduseks algas hommikul sama pikk tööpäev uuesti peale. Pidasin sel moel vastu pea aasta. Pärast seda vaatan kaastundlikult töötajaid, kel puudub istepink tööpostil. Tihti olen küsinud, kas istumisvõimaluse puudumine on ülevalt poolt paika pandud. Enamikel juhtudel vastatakse jaatavalt – ülemus kartvat lõtva hoiakut, mille tool teenindajas tekitab.

Mõnda aega proovisin võimalikult säilitusainete vaba toitumist. Pikemas perspektiivis seda viljeleda on muidugi enam kui keeruline. Ikka juhtub kiiremaid aegu sekka, kus ei ole koduste saaduste valmistamine füüsiliselt võimalik. Kui pidevalt poes pakendatud toidu peal olla, tekib lõpuks lausa allergia igasuguse plastikpakendi vastu. Üks kurioossemaid leide koostise koha pealt on Eesti Pagari Prantsuse kohupiimakook, kus leidub „lausa“ 2,2% kohupiima. Ülejäänu on mingi kohupiimapulber, lõss ja tärklis…

Head isu, eestlased, eelistame ikka kodumaist ning sööme erinevaid „maitselisi“ tooteid, kus asja ennast mõned protsendid sees. Seejärel imestame, miks jõudu pole ning apteek rohkem külastamist leiab kui kodu ise.

Pilt: http://online.wsj.com/media/Sick_Man_art_400_20080825000730.jpg