Iseenesega rääkimine ehk meie mõttemaailma tegelik jõud

Iseenesega rääkimineKirjutan ühest huvitavast nähtusest: inimese mõttemaailma võimekusest. Nimelt on rääkimine iseendaga üks parimaid vahendeid enda ravimiseks, tahtejõu suurendamiseks ning üleüldse raskemate probleemide lahendamiseks.

Olen suurema osa enda elust olnud suhteliselt üksi. Mul pole kunagi erilisi sõpru olnud. Kuidas siis rasketel aegadel hakkama saada? Eks ikka nii nagu teised tabuks peavad: iseendaga rääkides.

Olen juba aastaid endaga rääkinud. Kui algul pidasin seda hullumeelsuseks, siis ajapikku hakkasin aru saama, et see on üks minu eripäradest. Olen endaga mõttes rääkimise teel võimeline end haigeks ja samuti ka terveks mõtlema.

Olin seitsmendas klassis, kui sattusin kõige hullema vaimse vägivalla laine alla. Ma minestasin, kaotasin igasuguse elujõu ning kui koju jõudsin, oli palavik tõusnud 39 kraadini. See kõik toimus 10 minuti jooksul. Ma olin 2 nädalat haige, ilma midagi mõtlemata. Kord läksin tualetti, kuid teel tagasi juhtus midagi täiesti kummalist. Kukkusin, kaotasin teadvuse ning nägin ennast pealtvaates. Tahtsin küll ära minna, kuid miski ei lasknud. Kui lõpuks tagasi teadvusele tulin, hakkasin keskenduma enda paranemisele. 2 nädalat kestnud 39-kraadine palavik kadus ainult paari päevaga, nädala pärast olin juba terve. Selle aja sees korrutasin endale pidevalt „Ma saan terveks, ma saan sellest jagu.” Ja ma paranesingi võrdlemisi kiirelt haigusest, millel lasin möllata pea 2 nädalat.

Järgmine paras näide on jätkuv koolivägivald. Kuna ma kord juba olin surmasuus, jäin pikalt vaidlema, mida vastu öelda. Lõpuks vihastasin, käratasin, et mina ei karda nende käe läbi surra, sest nemad saavad siis mitmeid kordi hullema saatuse osaliseks. See aitas ja tuli kõik sellest, et olin eelnevalt arvestanud sellega, et võib minna kakluseks. Aga ei läinud, vaid hoopis rahu tuli majja. Mind ei noritud pea kaks aastat, kuni gümnaasiumi lõpus juhtus taas intsident ühe tülinorijaga. Selleks ajaks olin aga juba karastunud ja asi lõppes lihtsalt selle noormehe lähenemiskeeluga.

Edaspidises elus tuli veelgi katsumusi ette. Minu suhted sõpradega halvenesid, kuni sõprussuhte katkemiseni. Oli selline periood elus, kus olin liigne egoist ja kaotasin seetõttu palju väga häid sõpru ja tuttavaid. Paar aastat hiljem ütles minu sisetunne, et peaksin püüdma üles otsida kaks endist sõpra. Jäin vaidlema, kuid sisetunne jäi tol hetkel peale. Edasi hakkasin juba arutlema, kuidas võiksin saada kontakti inimestega, kelle interneti kasutajanimesidki ei mäleta. Pikema arutelu peale avastasin, et mul on olemas ühe sõbra e-posti aadresss ning teise sõbra puhul võib lihtsalt õnne proovida. Nüüd suhtlen nende kahega jälle regulaarselt ja saame võrdlemisi hästi läbi, vaatamata minu hetkel väga keerulisele olukorrale.

Mõned kuud tagasi lahkus minu vanaema. Ta oli peale isa ainuke, kellega ma läbi sain. Pärast tema lahkumist muutusid tülid emaga tõsiseks nuhtluseks. Selle tõttu ma küll lähenesin vennale, aga kaugenesin isast. Pika arutelu järel iseendaga otsustasin selle aja ära kannatada. Paraku ei olnud minu ema samal meelel ja nüüd olen juba mõnda aega kodutu. Elatist teenin hetkel ainult Vaba Meedias artiklite kirjutamisega. Ka siin oli mulle abiks arutelu.

Nimelt pärast kodutuks jäämist jäin mõtlema, millega ma õieti üksi hakkama saan. Mul vedas, et neiu vanemad mind vähemalt ajutiselt enda juurde võtsid. Hakkasin arvutist tööd otsima ja leidsin koha nagu Vaba Meedia. Hetkel pole tööd veel leidnud, küll aga olen artiklite kirjutamisega teenimas juba päris kena summat, et kui peaksingi minema, siis saan vähemalt endale tikud ja vee hankida. See võimaldab mul üle elada karmid talvekuud, kuna varasemast elust olen õppinud ära, mis on söödav ja mis ei ole söödav. Arutelu viis mind selleni, et kui ma peaksin mingil põhjusel taas peavarju kaotama, siis ma saan edaspidi metsas väga pikalt üksi hakkama, kuni uue varjualuse leian.

Nagu näha, võib mõttejõul end haigemaks muuta, end tervendada, leida lahendusi probleemidele ja ka probleeme hulganisti juurde tekitada. Kõige tähtsam inimesele on rääkimine. Ka iseendaga rääkimine aitab rahustada ja leida võimalusi ellujäämiseks ka kõige keerulisemates olukordades.

Seega ärge mõelge nn iseendaga rääkijatest halvasti, vaid mõelge neist kui inimestest, kel on olemas võimalus kõigega hakkama saamiseks. Sellised inimesed ei ütle tavaliselt abist ära, kuid kui nad seda teevad, siis on selgelt midagi väga valesti. Nendele abi osutamisel tasub olla ettevaatlik.

Lõppkokkuvõtteks ütlen välja enda arvamuse: inimese mõttejõul ei ole piire. Inimene suudab lahendada kõik tema ette sattuvad probleemid. Vahel peab ainult iseendaga rääkima, aga vahel sellest ei piisa ja vastu tuleb võtta ka teiste abikäsi.

Foto: http://www.arvustus.com/files/thumbs/james-borg-mc3b5tte-jc3b5ud-c594-4525.jpg

Be the first to comment

Leave a Reply