Miks naised sõjaväes hakkama ei saa?

Vaatasin hiljuti mõtlemapanevat Hando Tõnumaa poolt koostatud Ulmefilmi saagat. Muu sisu seas jäi filmist kummitama mõte, miks läbi aegade on vaid mehi sõjas kasutatud? Toon välja mõned põhjused, mis pähe turgatasid.

Esimene ja kõige rohkem meile sisendatud idee on, et naised hoolitsevad järelkasvu eest. Samal ajal sõdivad mehed meie kujuteldava vabaduse eest ja täidavad oma suurt eesmärki. Seda mõtet toetab arusaam, et keegi peab koju mahajäänud laste ja vanade eest hoolt kandma. Omal moel vaidleb sellele arusaamale vastu USAs kivisse raiutud tõde, kus on kirjas, et ideaalis peaks inimesi maal seitsme miljardi asemel viissada miljonit olema. Kellele siis neid kasvavaid lapsi ja väeteid vanureid enam vaja? Sama näib oma Ulmefilmis arvavat ka Telegram.ee eestvedaja Hando Tõnumaa.

Teine mõte, miks naine sõjaväkke ei sobi, on tingitud tema liigsest empaatiast ehk kaastundevõimest. Meest on kergem distsiplineerida ja panna korda saatma julmi tegusid. Naine kui elu hoidja kipuks ülema käskudele vastu astuma ja rahumeelseid lahendusi pakkuma. Olen oma elus korduvalt tajunud, kuidas naine püüab mu agressiooni maha suruda ning mind tagajärgedele mõtlema panna. Esimese reaktsioonina olen omakorda tema peale vihastanud. Alles hiljem on kohale jõudnud, et kõike elus ei saa lahendada nö mõõga ja toore jõuga. Vahel on kavalusest ja maha rahunemisest oluliselt rohkem kasu.

Kolmandana toon välja punkti, mille kohaselt on naine füüsiliselt mehest oluliselt nõrgem. Selle mõte vastuargumendiks on aga tänapäevane arenenud sõjatehnika. Enam ei kaalu varustus sama palju kui sõdur ise ning nii mõnedki sõjad on maha peetud vaid nupuvajutusega.

Meediasse on jõudnud mõned naisaktivistid, kes vabatahtlikult ajateenistuses käinud. Nende arv jääb siiski alla ühe protsendi sõjaväelaste koguarvust. Viimasel ajal on kostunud sõnavõtud, kus peetakse sooliseks diskrimineerimiseks seda, et vaid mehed on sõjaväekohuslased. Kui tahame ühiskonda, kus pole sugusid, ei tohi olemas olla ka neid eristavaid nõudmisi ja kohustusi.

Jäin mõtlema ka palgalõhele, mis on eriti tunda endistes nõukogude režiimi maades. Miks on naistele läbi ajaloo mõista antud, et nende tööpanus on kuidagi ebaolulisem ja vähem väärt? Kas võib olla põhjuseks, et naise eneseteadvust tahetakse juba eos lämmatada? Et naine arvakski, et maailma juhivad mehed, kelle aju on väidetavalt suurem ning rohkem tarku mõtteid täis.

Viimasel ajal on räägitud ka sookvootidest valitsuses. Eesti ei taha millegipärast sellest kuidagi huvitatud olla. Riigile on ebameeldiv, et mingi konkreetne protsent naisi oleks otsuste langetamise lähedal. Ka siin võib olla mängus hirm, et naised ei suuda piisavalt radikaalseid otsuseid vastu võtta. Et naise emainstinkt ja elu säilitamise tungiv soov rikub ära nii mõnegi kurjakuulutava plaani, mida elanikkonnale rakendada tahetakse.

Küsimusi on palju, kuid vastuseid neile ei taha teadjad anda. On üldlevinud arusaam, et mida vähem inimene teab, seda kergem ta elu on. Samas, võin enda kogemusele tuginedes kinnitada, et kerge elu võrdub pahatihti ajuvaba eluga. Ega põhjuseta sarjata eestlaseid, et nad väidetavalt kogu müüdava alkoholi kõrist alla kallavad. Alkohol kui selline pehmendab kenasti aju ja siis ei tekigi mingeid kahtlusi ümbritseva suhtes. Iseasi, kaua meie naised rahul on sellega, et nad on nõrgem sugu. Ja nõrgem selle sõna ebameeldivamas mõistes.

Kasutatud allikas: Hando Tõnumaa, www.ulmefilm.ee

Foto: http://i1008.photobucket.com/albums/af206/animalxINSTINCT/2nu4185.jpg