Kuidas valmib 2-eurone münt?

2€ eest saame kogu Euroopas osta võileiba, bussipileti ning mõnel mehel hoiab see eluvaimu lausa paariks päevaks sees. Juba 200 metallirõnga eest saame osta iPadi. Euromündid ei ole aga midagi muud kui suure usulise väärtusega metallirõngad.

Kuidas tänapäeval „30-kroonist vidinat” valmistatakse?

Kaheeurose mündi tähtsaimad omadused on mõõtmed ning magneetilisus, mis ühtlasi määravad tema originaalsuse. Kuna teadupoolest on erinevatel metallidel erinev magneetilisus, siis peavad müntide loojad selle sisaldusega väga täpsed olema.

Vanarauast läheb töötlusesse vask, mida seejärel taaskasutatakse. Esmalt sulatatakse see 1200 kraadi Celsiuse juures ning sulamist valatakse profiilid, millest edasi antakse sellele rullpressi ja puhastamise teel peenikene mõõt.

Vask on ainult üks osa 2-eurosest mündist – münt koosneb kolmekihilisest metallist. Ülemine ja alumine osa on valmistatud vasest ning keskmine osa niklist. Kolmekihiline toode pressitakse jõuliselt kokku, moodustades eraldamatu produkti.

Kui õhukene leht on valmis, hakatakse tootele kuju andma. Rõngakuju saadakse stantsimise teel. Materjalist lüüakse välja ümarad profiilid, mis on siis vastavalt kas mündi sisemine või välimine ketas. Hiljem need puhastatakse ning lähevad edasi järgmisesse sektsiooni, kus ketastele antakse kuju ehk vorm. Mündi pealmise osa loomiseks kasutatakse peegelpildis olevat profiili, mis pressimise meetodil mündile antakse. Sisuliselt graveeritakse üks tempel, mis on mündist tunduvalt tugevam ning selle templiga lüüakse mündile kuju. Sama funktsiooniga lüüakse need omavahel ka kokku.

Eesti euromündid on vermitud Soome Rahapajas.