Google Glass – praktiline ülevaade tulevikuprillidest

Google Glass interaktiivsed tulevikuprillid leiavad kindlasti paljude hulgas kasutust, kuid kas me tõesti tahame maailma läbi Google’i silmade näha? Charles Arthur Briti ajalehe The Guardian toimetusest testib viimast uuendust tehnoloogias. Google Glass pakub hääljuhitavat menüüd, piltide-videote ülesvõtmise võimalust, kaardi kasutamist jpm. Kuid kas toode võidab masside poolehoiu? Ja mis saab privaatsuse küsimustest?

Võin julgelt öelda, et ootasin Google Glassilt palju enamat. Tulevikuprillide ümber kõlav kiidulaul on kolossaalne alates sellest, kui 2012. aastal väljastati esimene teaser-video. Tegemist on prillipaariga, mis sisaldab parema silma vaateväljas pisikest interaktiivset ekraani. Prillid, mis võimaldavad sul kaarti lugeda, ilma et peaksid selleks nutitelefoni taskust välja võtma. Tõeline hands-free Googling! Google’i asutaja Sergey Brin, kes on prille hoolikalt hooletul viisil isegi New Yorgi metroos kandnud, vihjas sellele, et nutitelefoni kasutamine on „kohitsetud” ning et ettevõte on juba üle 10 000 prillipaari katsejänestest „maadeavastajatele” müünud. Pole midagi parata, sest tegemist on ju tulevikuga. Või kas ikka on? Arvasin seda, kuni esimese isikliku kokkupuuteni Google Glassiga. Minu reaktsioon? Prillid on suurepärased konkreetsel eesmärgil kasutamiseks, aga kogu aeg sa neile kasutust ei leia. Google Glass ei asenda nutitelefoni veel niipea. „Kohitsemine” on siin, et jääda, Mr Brin.

Olles kaasaskantava andmetöötluse suur austaja, oman ka nutikat Pebble’i käekella, mis meeldib mulle väga. Kui keegi helistab või saadab telefonile sõnumi, hüppab see automaatselt minu targa käekella e-tindist ekraanile, nii et ma ei pea telefoni isegi taskust välja võtma. Olen proovinud ka suusaprille, mis kuvasid minu kiiruse ja kõrguse, samuti kaardi suusakuurordi parimate laskumiste kohta. 1990ndatel, kui virtuaalne reaalsus oli alles moeasi, proovisin ka Virtuality varasemaid mudeleid, mis kuvasid silme ette ekraani virtuaalse maailmaga, just nagu Google Glass. Erinevus seisnes selles, et Virtuality ei näidanudki midagi muud. Niisiis ootasin ma Google’i tulevikuprillidelt palju. Ehk isegi liiga palju.

Seade, mille laenasin ühelt „maadeavastajalt” – kelle nime ma ei nimeta, sest Google on tuntud enda seadmete blokeerimise poolest – on meeldivalt kerge. Võid seda kanda ilma läätsedeta nii, et kannad ainult raami ja pisikest objektiivi enda silma kohal. See ei ole sugugi imelik, kuigi kummalisus on muidugi vaataja silmades. Mina kannan ju ka Pebble’i käekella, nii et ärge stiilinõuandeid minult küll küsige. Google Glassi raam on valmistatud titaanist, mida saab vastavalt vajadusele enda näo- ja peakuju järgi painutada, ilma et see murduks.

Alustamine

Google Glassi sisselülitamiseks kalluta enda pead või puuduta prillide raami. See aktiveerib väikese ekraani, mis näitab sulle kellaaega või kuvab fraasina “OK Glass”, mis hõljub sinu näo ees umbes kuue tolli kaugusel. Korrates fraasi või puudutades ekraani kuvatakse sinu ette menüü, mis pakub arvukaid võimalusi: alustades pildistamisest ja video salvestamisest ning lõpetades helistamise, juhiste hankimise või guugeldamisega. Kõik tegevused nõuavad töötamiseks Wi-Fi võrku või Bluetooth-ühendust. Ilma selleta on prillide näol tegemist lihtsalt ilustatud, aga madala resolutsiooniga kaameraga.

Menüü on liiga pikk, et täies ulatuses ekraanile mahtuda, mistõttu tuleb õppida pead vastavalt sellele kallutama. Kallutamine selge, võid valjusti öelda, mida soovid. Näiteks „Kui kõrge on Empire State Building?”. Kõnetuvastus on täpne, kuigi hoone kõrguse tuvastamine võttis päris mitu katset. Tulemus loetakse sulle tagasi kõrva juures asetseva mikrofoni kaudu. Kuuldavus, muide, kasutab luujuhtivust, mis teeb selle kõrvalseisjatele peaaegu kuuldamatuks. Muidugi ei pea sa kuuldamatu olema. Selles etapis oled arvatavasti juba andnud täpsed juhised ülerahvastatud rongi vedamiseks. Samuti kannad sa midagi, mis teiste silmis näib kui Star Treki kostüüm. Normaalsed inimesed seda ei tee, aga kui sa oleksid mures selle pärast, mida inimesed tuleviku kaasaskantavast tehnoloogiast arvavad, siis ei oleks sa hommikul kodust sellega lahkunud.

Pildistamine ja video salvestamine on ülilihtne – sa ei pea prillidele isegi midagi ütlema – piisab vaid nupule vajutamisest või selle all hoidmisest. Puudub märguanne, mis ümberolevatele inimestele sinu tegevusest aimu annab – ei mingit punast tulukest ega kuuldavat klõpsu. Siinkohal võivad aga esile kerkida küsimused potentsiaalse privaatsuse rikkumise kohta ning kahtlemata on need väga erinevad nendest probleemidest, mis tekkisid kui mobiiltelefonidest said kaameratelefonid.

Google Glassi parimaks rakendamisviisiks on kahtlemata interaktiivse kaardi kasutamine. Sa ei pea nutitelefoni taskust väljagi võtma, kui juhtud jalutama sinule tundmatus kohas. Ainult küsi juhiseid ning ekraan uuendab end vastavalt sellele. Jah, see on kahtletama suurepärane, kuid kas see on ka enda hinda väärt? Kuna tulevikuprillide eest tuleb hinnanguliselt välja käia 500 kuni 1000 USA dollarit, siis on seda raske öelda. Eriti arvestades asjaolu, et prillide kasutamiseks on hädavajalik nutitelefoni ja internetiühenduse olemasolu.

Õiged liigutused

Süsteemis õige tee leidmine on üpris segadusseajav. Liigu peamenüüst sügavamale ja näed ülesvõetud pilte, tehtud otsinguid ja hangitud juhiseid – kõike kusjuures kronoloogilises järjestuses. Seadeid saab muuta, kui liikuda sõrmedega prilliküljel – edasi ja tagasi, üles-alla. Tehes aga ühe vale liigutuse, oled juba kustutanud pildi või video ja seda ilma hoiatuseta, sest prillidel puudub kontroll kasutajaliidese üle. Oops.

Kahtlemata näen nišiturge, mis võtavad Google’i prillid avasüli vastu. Igaüks, kelle töö nõuab mõlema käe kasutamist, leiab prillipaari endale õnnistuseks olevat. Kirurgid on neile juba kasutust leidnud. Kujutan ette ka kaubaautode juhte ja mehaanikuid, kellele üks paar marjaks ära kuluks. Potentsiaal on tohutu.

Mis puudutab tavainimest ja tema igapäevategemisi, siis ei saa selle kohta sama öelda. Enamik inimesi ei kõnni ringi pideva vajadusega midagi guugeldada. Kui see vajadus peaks tekkima, kasutame selleks telefoni või arvutit. Jääb mulje, et Google Glassi näol on tegemist inimesi kujundava vahendiga. Selle asemel, et pildi tegemiseks või sõnumi saatmiseks taskust telefon võtta, peaksime ette panema prillid. Tööriist püüab inimest kujundada suunas, kus tuletab talle alatihti meelde, et kogu aeg peaks midagi guugeldama. Facebooki, Twitteri ja lugematul hulgal uudiseid edastavate rakenduste keskel oleme juba pideva meeltesegaduse ja kõrvalejuhtimise maailmas, kus ühe prillipaari näol tundub tegemist olevat liiga pika sammuga. Prillid olid varem abivahend maailma paremaks nägemiseks. Google Glass tundub aga olevat midagi, mis laseb sul maailma hoopis vähem näha, asendades selle hiiglaslike ettevõtete maailmavaatega, mis voolab sinu ette läbi väikese silmade kohal asetseva ekraani.

Charles Arthur

The Guardian

Allikas: http://www.guardian.co.uk/technology/2013/jul/02/google-glass-review-augmented-reality