Eesti, põhjapoolseim Balti riik, kel on tulnud tegeleda ja hakkama saada sajandipikkusel välisriikide domineerimisel. Olles ise väike, aga suure ühtekuuluvus- ja rahvustundega.
Mitte rohkem, kui kümme aastat pärast Eesti taasiseseisvumist ja NSVLi lagunemist, ühines Eesti Euroopa Liiduga. See samm astuti vaid mõni nädal pärast seda, kui Eesti liitus NATOga. Neid ajaloolisi arenguid on raske ette kujutada mitte-nii-kauges nõukogude ajas.
Eesti kuulus Vene impeeriumi kuni 1918. aastani, mil ta kuulutas enda iseseisvuse. Venemaa tunnustas seda aastal 1920 Tartu rahulepinguga. Kahekümne järgneva aasta jooksul proovis Eesti kinnitada enda identiteeti surutuna natsismi tõusu ja Stalini võimu vahele.
Pärast pakti Hitleri ja Stalini vahel, saabusid 1940. aastal Nõukogude väed Eestisse, immutades Eesti Nõukogude liitu. 1941. aastal surusid natsi väed venelased välja, kuid Punaarmee tuli 1944. aastal tagasi ja jäi pooleks sajandiks.
Kõik need tegevused tõid Eestisse sadu tuhandeid immigrante, põhjustades Eestlastele suurt hirmu rahvusliku identiteedi kadumise ees. Venelased moodustasid kolmandiku siinsest elanikkonnast.
See on jätnud jälje, mida kannab riik ELi ajastusse – paljud venekeelsed inimesed kurdavad diskrimineerimise üle. Nad räägivad, et raske on leida tööd või saada kodakondsust ilma eesti keele oskuseta. Mõned venekeelsed inimesed, kes on sündinud Eestis, kas ei suuda või ei soovi kodakondsust just keelenõuete tõttu.
Eesti keel on vägagi sarnanev soome keelega, kuid mitte Balti riikide keeltega. Meie riigil on ainulaadsed traditsioonid rahvalaulus ja salmides. Traditsioonid, mis peavad olema, et jääda ellu sajanditepikkusel välisriikide domineerimisel.
Leave a Reply
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.