Usun, et palju on neid inimesi, kes on mingil põhjusel kokku puutunud politseinikega – nii meeldivate kui ka ebameeldivatega. Viimased tekitavad enda käitumisega sinus tunde, et oled langenud Lasnamäe pätikamba kätte, kes sinult raha üritab välja pressida.
Minu esimene – ja ebameeldiv – kokkupuude politseiga oli siis kui ma veel põhikoolis käisin, täpsemalt seitsmendas klassis. Nagu igal kuul, saabus ka tookord koolimajja hulk politseinikke, et korraldada klassides läbiotsimine. Huumorit pakub mulle selle asja juures see, et kooli tuldi autode, koerade ja relvadega, jättes mulje Brasiilia favelas aset leidvast narkoreidist.
See selleks.
Tuldi siis ennast tutvustamata meie klassiruumi sisse – vaadati vaid lubaküsiva näoilmega klassijuhataja poole – ning lasti koer rihma otsast lahti nuuskima. Tahaksin siinkohal meelde tuletada, et 7. klassis käivad 13-14-aastased lapsed, mitte mõrvarid ja narkoparunid. Pigem on narkokoera kasutamine mugav ettekääne praakida välja politseile kahtlasena tunduvad näod. Ilma eetilise ettekäändeta seda ju teha ei tohi.
Kui koer segaduses jooksmise lõpetas ja enda „omaniku” juurde naases, näitas üks mundris meestest viie õpilase peale, kes klassiruumist lahkuma pildid. „Väljavalitud” õpilasi ootas koridoris läbiotsimine, mis – olen selles üpris kindel – oli 13-aastaste laste puhul ebaseaduslik.
„Õnnelike” läbiotsitavate seas oli kaks tüdrukut ja kolm poissi. Üks poistest olin mina. Naissoost politseinik võttis ette tüdrukud, kelle koolikotti pahupidi pöörates iga viimane kui asi üle vaadati. Seda klassikaaslaste ees ja üpriski ebaprofessionaalselt. Häiris veel see, et politseinikud ei selgitanud mitte midagi. Jagati vaid konkreetsete lausete näol käske ja vaadati tuima näoga asja omanikule otsa, justkui lootes “kahtlusaluse” silmist mingeid saladusi välja lugeda.
Meid klassi tagasi eskortides küsisin politseinike käest, kas neil midagi paremat ei ole teha. Üleolevalt vastati: “Ära haugu, tatikas!”. Ilmselge oli see, et midagi ebaseaduslikku ei leitud, aga selliseid läbiotsimisi korraldati üldjuhul iga veerandi jooksul vähemalt üks kord.
Tahaksin siinkohal küsida, kas politsei on mõeldud tekitama kodanikes turva- ja usaldustunnet või on nende eesmärgiks panna lapsed neid juba varakult kartma, mitte sallima ja usaldama. Ja selliseid juhtumeid toimub senini, sest sarnasest ebameeldivast kogemusest on mulle rääkinud ka minu õde. Nüüd, kaheksa aastat hiljem, küsin ma uuesti – kas teil midagi paremat ei ole teha?
Leave a Reply
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.