„Miks?”

„Miks on meie palgad nii väikesed? Miks on riigisüsteem korrumpeerunud? Miks on nii palju ebavõrdsust?” Miks ja miks –, aga miks siis?

Neid „miksitajaid”, kes esitavad iga probleemi kohta küsimusi, on terve internet täis. Nad muudkui virisevad ja heietavad probleemide üle, püstitades sellega veel rohkem probleeme uute küsimuste näol.

Aga kuhu jäävad lahendused? Peaksime ju keskenduma probleemide lahendamisele. Palju kajastatakse statistikat, et Eesti on siin ja seal sellisel ja sellisel positsioonil. Samuti heietatakse uute seaduste ja ettepanekute üle, mis heaks kiidetakse. Alatasa kuuled diskussiooni, kus inimesed millegi üle ainult kritiseerivad ja näpuga näitavad, kes ja kus jälle midagi valesti tegi.

Meie ühiskonna mentaliteedis puudub algatusvõime. Algatusvõime teha läbi muutus, mis tooks endaga omakorda kaasa paremad muutused. Selline võime neil heietajatel ja näpuga näitajatel reeglina paraku puudub. Kõikjal tutvustatakse probleeme, kuid lahendust ei julge keegi välja pakkuda. Massid ei julge võtta vastutust ega riski. Noored enda hulljulguse tõttu veel püüavad mingeid muutusi tuua, kuigi enamikul neist kahjuks jääb üldjuhul puudu veel küpsusest; ja vanad, kes suudaks ja oskaks, alluvad süsteemile, sest kardavad vastutust ja ehk isegi muutust.

Ja see lõputu rääkimine ebavõrdsuse teemadel. Sellest rääkimine on hea, kui tunnetatakse probleemi, kuid pahatihti jääb see vaid sõnakõlksu tasemele. Kodanikuühenduste aktiivsus elu paremaks muutmisel on väike. Meie seas on inimesi, kes tõesti soovivad midagi parema elu heaks ära teha, kuid jääb puudu pealehakust. Tegelikult on kõige tähtsam kõigepealt enda sisse vaadata ja alles siis teistest rääkida. Vaadata, mida olen mina kui persoon ühiskonna heaks teinud ning alles seejärel võtta kinni sellest, mida teevad teised.

Kui rääkida riigist ja selle juhtimisest, siis on ka neid kiruval inimesel võimalus midagi muuta, muutes enda ümbruskonda nt kogukondade loomise või ettevõtluskultuuri parendamise näol. Tavapärane vastus selle peale oleks midagi sellist, et „Ei mina nende alatute inimestega võitlema lähe; poliitika on nii räpane; nagunii pannakse erakonnas reeglid paika” jne. Mingit muutust ei saa nii toimudagi.

Ütlen teile, kirujatele, et teil kõigil on võimalus. Võite leida lõputuid vabandusi, kuid päeva lõpuks olete teie kehvemas seisus kui meie riigiisad. Nemad vähemalt proovivad midagi ära teha, teie aga loote endas tühja negativismi. Olgu muutus positiivne või negatiivne – vähemalt proovitakse millegi nimel vaeva näha. Alati on lihtne teist laita, kuid kirumine ei vii kuhugi. Suuna kirumise peale kulutatud energia kellegi heaolu loomisesse, alustades muutmist samm-sammult.

Pilt: http://www.perftrends.com/images/why.jpg