Miks koheldakse rahvast idiootidena?

Kas teile ei tundu, et viimasel ajal lollitatakse meid – rahvast – igal võimalikul viisil? Meie rahaga tehakse ilma meiepoole heakskiiduta kõike, mida hing ihkab; meie eest räägitakse, mõeldakse ja otsustatakse.

Millal on meie, rahva käest küsitud, kas üldse tahame teatud regulatsioone, seadusi ja kõike muud, mida valitsus igapäevaselt heaks kiidab? Saan aru, et oleme enda poolt valitud rahvasaadikutele andnud volituse teatud otsuseid meie eest teha, aga ka see võim peaks piire tundma. On selge, et 101 inimest ei suuda alati teada ja peegeldada rahva tõelisi soove ning seetõttu peakski valitsus enne ettepanekute heakskiitmist või tähtsate otsuste langetamist pöörduma Eesti rahva poole.

Viimane kord kui rahva käest midagi küsiti, oli “Kas Eesti peaks liituma Euroopa Liiduga?”. Kümme aastat tagasi vastas sellele küsimusele jaatavalt 67% elanikkonnast. Mis te arvate kui suur oleks pooldajate hulk täna sama küsimust esitades?

Kas oleme taas saanud suure liidu liikmesriigiks, kus rahva arvamus ja soovid enam ei loe? Ehe näide sellest, kuidas riik rahva arvamust ei kuula ja seda pehmelt öeldes naeruvääristab, oli katse võtta vastu ACTA – eelnõu, mille eestlased väevõimuga napilt maha surusid. Kõik, mis seoses ACTAga toimus, on muutnud minu vaatepilti meie valitsusest igaveseks. See oli päev, mil poliitikute maskid langesid ning rahva silmad avanesid. Nägime, et riik ei seisa enam ammu meie heaolu eest, vaid otsused langetatakse vaid ELi soove ja heaolu arvestades.

Kui homme algatataks rahvahääletus, mille vastuvõtmisel kehtestataks kohustuslik tulumaks sellistele välismaistele pankadele nagu Swedbank ja SEB, oleksin peaaegu kindel, et ettepanek saaks rahva heakskiidu. Hetkeline ettevõtlust soodustav ja „rahvast lüpsev” olukord ei ole kellelegi meeltmööda.

Kaua veel peame uskuma lubadusi paremast elust kui silmnähtavalt läheb kõik aina hullemaks? Võtsime vastu euro, mille peamise argumendina lubati meie riiki investoreid ja ettevõtteid, kes hakkavad meie majandust edendama. Reaalsuses tegime lihtsalt raha väljaviimise lihtsamaks, sest rahvas vireleb veelgi hullemas majanduslikus kriisis kui enne euro kasutuselevõttu.

Eestist on saanud Euroopa Liidu ja USA vasall – jagame nende maailmavaateid, sõdime nende sõdades ja toetame nende otsuseid. Oleme jõudnud situatsiooni, kus USA Senatisse valitud esindaja mõjutab meie elu rohkem kui 101 Riigikogu liiget kokku. Kas vaba Eesti on nüüd pelgalt osav illusioon või me tõesti ei usu – või ei taha uskuda –, et me ei ole enam ammu vabad?

Jah, me ei saa kunagi jääda täiesti puutumatuks sellest, mis maailmas toimub ja kuidas see meid mõjutab, kuid me ei kontrolli enam isegi seda, mis toimub meie enda maalapil. Meil ei ole enam isegi enda valuutat! Kui see on vabadus, siis tuleks selle sõna definitsioon ka sõnaraamatus ära muuta.

Rahvas peab hakkama sõna võtma, nõudma rohkem palka, õiguseid ja vabadusi. Ärgem laskem endid kohelda kui lasteaialapsi, kes ei tea, mis neile parim ja õige on. Meil peab säilima võimalus iseenda eest otsustada; valida, millise lipu all võitleme ja sureme ning millise raha eest poest piima ostame. Ärge laske end manipuleerida ja kallutada arvamusele, et poliitikud on üliinimesed, kes teavad paremini, kuidas rahvas elama peab. Lõpuks jäävad ka nemad seda uskuma.