Miks noored kaitseväkke ei taha minna?

Kui küsida noortelt kaitseväelastelt, kuidas seal siis ka on, kuuleb vastusena tihtipeale, et tegemist on mõttetu ajaraiskamisega – sporti saab ka kodus teha. Tänapäeva noor ei mõista enam vastase hävitamist. Ja kas peakski?

Teatud seltskond pooldab tugevalt seda püssidega metsas mängimist, aga on ka neid, kes ei usu sellesse iganenud ideesse. Vaadates tänaseid linnamehi, kes pelgavad kui nende käed natukene poriseks lähevad, siis esimese mõtte najalt saadaksin sellised kohe kaitseväkke. Sealne keskkond karastaks neid, sest tõsi ta on, et tänapäeva noortel ongi vaja karastuda. Kuid kas just läbi sellise süsteemi?

Meie ühiskond propageerib vaenlase tapmist ja seeläbi ka sõda. Kaitse on küll oluline riigi tasandil, kuid tervikpildis on see täiesti ebanormaalne. Inimestele õpetatakse taktikaid teise inimese tapmiseks. Palgasõdur läheb sõtta, millele on antud pehmem nimi – rahuvalvamine. Bullshit – inimesed tapavad üksteist teadmata, miks nad seda teevad. Vastast tundmata võetakse temalt kuuliga tuul välja, teadmata, kas tal on perekond või millise inimesega on tegelikult tegu. Sõduri jaoks on lihtsalt loodud vaenlane, kes tegelikult ehk ei ole temale liigagi teinud. Tõenäoliselt kaitseb viimane vaid enda kodukanti.

Minul tõusevad ihukarvad püsti, kui kuulen kusagil ajaloost räägitavat – kuidas meie esivanematele kallale tungiti. Vaenlane tuli ja tõi endaga kaasa palju koledat. Palgasõdur on täna seesama inimene, kes läheb võõrale maale roimasid toime panema. Loomulikult hakkavad kohalikud mässajad vastu, sest see on ju nende kohus – kaitsta enda kodumaad. Uskumatu, kuidas üks Eesti poiss annab kahuritele valu, sest pärast seda saab ta koduriigis elukoha muretsemiseks laenu võtta. Inimesed teevad seda peamiselt ainult raha pärast, saamata aru, et ta on samasugune jõhkard, kes tungis kallale ka meie esivanematele. Nende veriste kätega hakkab ta Eestimaal ka enda lapsi kasvatama. Kole lugu!

Tulles tagasi kaitseväe juurde – miks siis ikka ei taha noored sinna minna? Sellepärast, et nad on ajaloost õppinud, et sõja näol on tegemist vaid suure äriga ning kui inimesi sellele ei õhutata, ei ole nad üksteise suhtes vaenulikud. Sõda on tuhandeid aastaid kestnud väärastunud äri, mida õhutab rahaline motivatsioon. Kas riigivalitsejad on tõesti niivõrd väärastunud mõttemaailmaga, et lähevad enda huvide saavutamiseks teist inimest tapma? Sõjal puudub igasugune õigustus. Eesti riik muutis ka kutsealuste kaitseväkke kutsumise rangemaks, mis tähendab, et noored ei saa enam nii lihtsalt selle eest põigelda. Kaitsevägi on tore selles osas, mil määral poisid seal iseloomult karastuvad – ja seda on neile vaja! Kuid kas on vaja inimestele õpetada ka teise inimese hävitamist? Siinkohal jääbki küsimus õhku rippuma, sest meie ühiskonna mentaliteet ja traditsioonid näivad selles osas olevat vägagi väärastunud. Võib-olla on loodus meid sellisteks võitlejateks loonud ning oleme alles teel enda vägivaldse mentaliteedi allutamisele.

Kuid siiski! Sõjal on eestvedajad ja korraldajad, tegemist on kellegi poolt loodud sündmusega. Ehk tuleks just need eestvedajad, kellele see mäng hirmsasti meeldib, saata eesliinile kahurilihaks, et saada aru, milline elude raiskamine see tegelikult on. Inimese mõistus võib luua väga ilusaid asju ning loodan, et inimesed hakkavad seda ka omavahelise koostöö eesmärgil rakendama.

Foto: http://www.wallpaperium.com/wp-content/uploads/Cat-and-mouse.jpg