Nii halb on olla eestlane?!

Eestlase depressiivsus avaldub juba käibelolevates elutõdedes. Need sunnivad tegema nõrkemiseni tööd ja siis selle eest saabuvat armastust ootama. Ka ei tohi mitte mingil juhul enne ööd rõõmustada, muidu on nuttu ja vaeva oodata. Kas need paljutõotavad seisukohavõtud peavad ka paika ja miks me nende järgi elame?

Tööd murdvat eestlast olen kohanud mitmel korral oma elus. Vast kõige värvikamalt on meelde jäänud eksnaise ema. Pidevalt oli kuulda teda ukse taga raskelt hingeldamas kui ta järjekordse murdmise kallale end asutas. Nimelt uskus agar töömesilane, et elu peatub kui tema kõiki toimetusi ise ära ei korralda. Küll nägin teda redelil katuseharjal turnimas, metsast pangedega pohlasid välja tassimas ja hommikust õhtuni viite kartulivagu kõplamas. Sinna juurde käis muidugi alati raske töö – ohe ning tiraad sellest kui väsinud tema on. Ilmselt koorus sealt välja meeleheitlik vajadus tunnustuse järele.

W. James on öelnud: „Sügavaim element inimese loomuses on tungiv vajadus olla hinnatud.” Ka Märt Avandi laulab aastavahetusel kõlanud loos, et eestlane vajab enda kannatustele tunnustust. Alles siis saame mõneks ajaks rahu hinge, et samal ajal sinna veel rohkem kannatusi kokku pakkida. Võib öelda, et eestlane kui selline on omamoodi sadomasohhist. Uurib kogu aeg kui palju õõva ja valu tema pisikese hinge sisse ära mahub.

Mina kipun end piinama üsna tihti. Tahan ju olla õige eestlane ja see eeldab ka üdini positiivsest loost negatiivse kolli väljamõtlemise. Nagu ise tajun, mürgitab see päris tugevalt igapäevaelu. Lõpuks kaob viimne energia, et reaalsele halvale vastu astuda suudaks. Jäin mõtlema, mis on see, mis mind selliseks vorminud on. Leidsin lähiminevikustki nii mõndagi morjendavat, millest lähemalt räägin.

Kaotasime jõulukuul tulekahjus renoveerimisel olnud ühise kodu. Olime naisega seda vuntsinud mitu kuud, esimesed tülidki seal kenasti pidanud. Kõik läks nii nagu pidi. Ometi oli meie pea kohal juba ammu tume vari. Mingil põhjusel ei meeldinud ämmale mitte ükski liigutus, mida sealsel perest eraldi asuval elupinnal korda saatsime. Õudsega ootasin tema külaskäike, mil sain teada kui halvad inimesed me naisega oleme, et üldse seal midagi liigutasime. Mäletan eredalt üht kena sügishommikut, mis kiirelt lörtsitud sai. Olime äiapapaga tagatoas vana mööblit lahti võtmas, kui hakkasin eestoast enda nime mainimist kuulma. Erinevaid süüdistusi lendas kamaluga ja minu enesetunne halvenes sekunditega. Tundsin, et olen kui solgiga üle valatud. Rassisin tööd teha pinnal, mis ei kuulunud minulegi ja sain omakorda sarjata, et sinna üldse ressursse investeerisin. Sel hetkel tajusin, kuidas meie rõõm loodetavast ühisest kodust igaveseks minu sees suri. Ja selle suutis tappa meile nii lähedal seisev inimene. Inimene, kellele loodus on teinud ülesandeks enda lapsed iseeseisvaks ja tugevaks kasvatada ning soodustada nende samme enda elu loomisel.

Olukord oli minu jaoks enam kui vastuvõetamatu. Seisin seal mööblitükkide keskel ja tundsin, kuidas jõud lihtsalt välja voolab. Viha kasvas iga sekundiga. Olin valmis eestuppa astuma, sealt enda asjad haarama ja igaveseks kõik selle selja taha jätma. Enne muidugi oleks ilmselt paar krõbedamat sõna öelnud teemal, miks ta ometi meil õnnelik ei lase olla. Mida ta saab sellest, et ta meie hingesid enda kurjade ütlemistega reostab?

Tundub, et ma ei ole siiani üle saanud sellest negatiivsusest, mida jätkuvalt naise ema poolt kogen. Tahaksin väga aidata elupinna renoveerimistöödel, kuid saan järjest rohkem aru, et üks õige eestlane võib selle täiesti võimatuks muuta. Äkki nii vormivad ja loovadki eelmise põlvkonna eestlased uusi? Lämmatavad eos noorte energiast pulbitsevad plaanid, kuni ka noored käivad kühmus selgadega näost hallidena ringi.

Elus peab kompromisse tegema – Nikolai Gogol on öelnud, et keegi ei taha esimesena järele anda. Ka mina tunnen, et ei soovi alla anda ja lasta väikesel kurjusel enda sees suureks kasvada. Suure kurjusega on kergem teistele vastu hakata, kuid rõõm elust võib siis päriselt kaotsi minna. Millise valiku olete teie, lugejad, teinud?

Foto: http://www.crystalinks.com/whining.jpg