Sada päeva alkoholita – „no mis elu see on?!”

Öeldakse, et viin on tarkade jook. Järelikult kuulun mina lollide hulka, et seda rüübet mõõdukalt võtta ei oska. Sada päeva tagasi loobusin igasugusest kangemast kraamist. Teen ülevaate, mis ajaga muutunud on. Ehk saab mõni lugejagi julgust ja jõudu loobuda Jooma-Kuradi ees lömitamisest.

Viimase ja otsustava tõuke napsust eemaldumiseks andis pidev tülikiskumine purjus peaga. Varem liikusin kui nõiaringis – joogisena tekitasin riidu ja kainena lappisin tagajärgi. Sellest tsüklist ei suutnud ma välja rabeleda isegi kolmeteist aasta jooksul. Elasin sõltuvuses nii alkoholist kui ka selle tagajärgedest.

Kõige inetumad kaklused said alati peetud kange joogi mõju all jaurates. Varem lausa õigustasin vihapurskeid – ju oli negatiivsust nii palju sisse kogunenud, et see nõudis välja laskmist. Naljakas, kuidas hapnikupuuduses vaevlev aju suudab inimest sellist jama uskuma panna. Et inimene ongi nii vihane, et tal on õigus elukaaslast tõugata, ähmasena rooli istuda ja hommikul kausikese ääres kõõksuda.

Meediasse jõudis suuremata alkotöösturite plaan lahja alkoholi protsendi vähendamiseks. Tekkis arutelu – kas tootja teeb seda tõesti rahva tervist silmas pidades või loodab pigem tarbimise kasvu? Ühest seisukohta ja vastust teavad kõrgemad jõud, meie asi on muudatus ära tarbida.

Telest jääb silma, kuidas ülekaalu käes vaevlejad on pikemat aega ka kerge alkoholi liigtarbimisega tegelenud. Üks Kaitseväes teeniv kaalulangetaja tõdes, et nädalavahetusel libistab kerge vaevaga kasti õlut… Et talle meeldib see tunne ja maitse. Muidugi oli mehe turjale kogunenud meeletult lisakilosid ning enesega rahulolu tuligi kuskilt mujalt kui endast ammutada.

Minu loobumisest lähemalt – esimesed päevad kulgesid õndsa algusmeeleolu käes. Siis saabus hall argipäev ja tühjus. Tühjus, mida varem oli täitnud mu sõber härra Õllepurk ja tema truu kaaslane Proua Krõpsupakk. Tundsin end hüljatu ja üksikuna – mul ei olnud kedagi, kes mulle hea tunde tekitaks kerge vaevaga. Seebitasin elukaaslast, et ta kiidaks heaks poest õlleostmise. Naine jäi endale kindlaks ja see andis jõudu juurde. Hiljem ta leebus ja lausa utsitas, et läheksin oma lemmikkaaslast poest nõutama. Nüüd saabus minu kord tugev olla – keeldusin ja õllehaisu asemel võtsin hoopis naise kaissu.

Ei saa öelda, et suhteteemalisi tülisid kohe märgatavalt vähemaks oleks jäänud. Mis aga muutus? Muutus nende lahkarvamuste kvaliteet. Enam ei räusanud ma tühja ning ei arvanud, et kogu maailm on minu hädades süüdi. Kainenenuna sain aru, kui suur osa on minu enda valikutel ja kui palju on võimalik ka minusugusel tühisel sipelgal ära teha. Varem oli promillidega kraam mind enda külje all hoidnud. Kinnitanud mulle, et just tema kõrval on hea ja mul on õigus end välja elada. Et ma olen seda vabanemist väärt. Mida ma aga tegelikult väärt olen?

Ma olen väärt sõltuvusest vabanema. Olen väärt sööma ja jooma aineid, mis teevad minu füüsilisele kehale head. Asjata ei räägita alkoholimürgistuse mõistest. Just mürgina see aine meie kehale mõjub. Muidugi võib mõni veinisõber siia lisada, et pokaal punast veini on tervislik. Mina vastan aga klassikaks kujunenud lausega: «Kes terve pudeli veini ära joob, ei ole veinisõber.»

Väga valus on näha, kuidas inimesed matavad end meelt lahutava napsu alla. Minu enda isa on seda teinud ja imelikul kombel ei suutnud mina tema veast varem õppida. Pisikesest peale olen näinud, kui hale on ühe liigtarvitaja elu. Kogu vaimne ja materiaalne ressurss läheb kesvamärjukese peale ja muu elu soikub seal kõrval. Ei jagu häid sõnu pere jaoks, ei ole aega kodu korrastamiseks. Julm tõdeda, kuid selline inimene liigitub narkomaani nime alla.

Foto: http://static.guim.co.uk/sys-images/Guardian/Pix/pictures/2011/5/26/1306412797714/Alcohol-related-admission-007.jpg