Kunagi hallil ja õndsal nõukaajal suunati mind praktikale ühte sovhoosi. Olin siis mingis Teedeministeeriumi alluvuses olevas autokoolis. Neil aegadel oli ju iga võimaliku ja mittevõimaliku liigutuse peale loodud ministeerium.
Vahemärkusena nii palju, et Peeter lõi teadaolevalt 12 ministeeriumit. Tegelikult aga oli ka 13-s ministeerium. Rahvasuus Joomaministeerium, mis allus Menšikovile. See oli ainuke Petja poolt loodud ministeerium, millel oli „lahtine“ eelarve. Kas meie Rahandusministeerium võib sama väita? Faktide ilmsikstulekul küll.
OK! Saabusin siis sovhoosi autogaraaži. Mingi pealik vaatas mu üle, nagu orjaturul orjagi. Ütles, et need riided kõlbavad. Mingi kolme nädala jagu ei hakata küll tunkesid pesema. Ja sosistas mulle kõrva, et saad aru, poja, me peame kokku hoidma, et me ise elus püsiksime. Toona ei saanud sellest aru. Aga kui hiljem üht raamatut lugedes kirjutas autor, et kui Aleksander III küsis toona Venemaa iseloomustamiseks ühte sõna, siis kirjatsura vastas, et vorujet-varastavad.
Kas me tunneme end selle läbi paremini? Kui seda kirjutan, kuulan vene ballaade. Vast Georg Ots sai nii lähedale sellele hingestatusele. Ja kes üldse tegid industriaaliseerimisajas ilma? Starvinski, Skrjabin, Mussorski, Soštakovitš, Glinka, Rahmaninov ja muidugi ületamatu Tšaikovski.
Et mis sellel on kokkupuudet tööoludega?
Minu esimene tööülesanne oli GAZ 51-l rehv ära vahetada. No olin ju ennegi nii rattal kui sigullill rehvi vahetanud. Mis see siis ära pole. Aga…
Sisenesin garaaži. Dinosauruste ajastu masinatele sekundeeris Mozarti „Elise“. Mida põrgut? Mõtlesin. Öeldi vaid, et võta ratas maha ja vaheta kumm ära. Elisele järgnesid Tšaikovski ja vist Stravinski.
Leeklambiga lasin poldid punaseks. Vett peale ja polt lahti. Kui aga ratta maha sain ja rehv ehk kumm tuli maha võtta, siis olin plindris. Mehed vaatasid ja irvitasid. Läksin siis garderoobi, kus mul oli kaasa võetud igaks juhuks konspekt ja aineraamat. Tähtsust täis saabusin garaaži, aga kirjutatust polnud grammigi abi. Klassikaline muusika käis – vist oli Vivaldi „Neli aastaaega”. Jändasin ja jändasin, kuni üks mees minu juurde tuli. Suur kuvalda käes. Ütles vaid, et vene värk ja tahab tappa saada. Anna kummile löök ja torka ennast, s.t heebel vahele. Ja nii brutaalsel kombel Vivaldi muusika saatel tegin ära.
See oli nõukaajal, kus tööohutust käsitlevale paberile pidid andma allkirja, et sind on kaks tundi koolitatud ja nüüd oled süsteemi üks osake.
Tänased tööolud?
Ehitussektoris ei mõtle sinu turvalisuse peale keegi. Peale iseenda. Saad käsu asi ära teha. Eesti ehitajad, kes on töötanud kõrgustes, teavad, et ainus turvavarustus on sinu peas. Kui Tallinnas „Kaksikutel“ klaasfassaadi panin, 25-ndal korrusel, siis kadus ühel klaaspaneelil, mis on 100 korda suurem ja raskem kui sinu arvutiekraan, vaakum ära. Vaakum, s.t et iminappadega kinnitatakse klaas kraana trossi külge. Ja kui kraanajuhil käsi väriseb, siis tema tsoistiku millimeetrine eksimus võib ja põhjustaski tragöödia. Nägin, kuidas see klaastahvel „käest“ libises ja minu suunas liikuma hakkas. Üks sekund on siis ka liigpikk ajaühik. Jõudsin kummarduda, aga minu kolleeg kiljotineeriti. Prantsuse revolutsioonist ju teame, et mis asi oli giljotiin. Kui olin „rohelise kaardi“ kursusel ja küsisin, millal meil sellised tööohutusnõuded kehtima hakkavad nagu Soomes, siis vastus oli, et nii umbes poole sajandi pärast. Mina küll ei kavatse ootama jääda.
Autor: Tarmo Preiman
Leave a Reply
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.