Tuumaenergia virtuaaltuur

Uraani rikastamine on inimestele Manhattani projekti kaudu teada juba 1940. aastast ning kuigi sellest on tänaseks möödas aastakümneid, ei ole selle keemilise ühendi üle siiani täielikku kontrolli saavutatud. Sellegipoolest pürgib inimkond läbi teaduse looduse allutamise poole.

Tuumaenergia ja selle tehnoloogia kasutamine on juba aastaid aktuaalne teema olnud. Tugeva küljena võib välja tuua suure energia hulga, mis on saadud vähese vaeva näol. Samuti on tuumaelektrijaamades võimalik elektrienergiat toota suures koguses saastevabalt ja ökonoomselt. Tuumaenergia kõrval on ajapikku populaarseks muutunud ka taastuvenergia. Siinkohal tuleb aga mängu inimese loomus – kas riskeerime ja saame lihtsa vaevaga palju või kasutame taastuvenergiat ja investeerime oluliselt kallimasse energiasse? Riskida või mitte? Siiski kaaluvad negatiivsed küljed üles positiivse, sest tuumaenergia kontrollimatus on tänapäeval inimestele üks kõige suuremaid ohtusid.

Tuumajaama näol on tegemist suure riskiga. Minevik on näidanud, et inimene ei ole siiani õppinud tuumaenergiat kontrollima ning neljanda põlvkonna tuumareaktoreid ei ole veel võimalik kommertskasutusse võtta. Siinjuures tekib aga küsimus, millesse siis on mõistlik investeerida – kas tuumajaamade arendustöösse või taastuvenergiasse? Muidugi on veel teisigi harusid, kuid nende kahe näol on vaieldamatult tegemist konkurentidega.

Hetkeolukord on selline, kus tuumajaamadega tegelevad ettevõtted soovivad enda ideid läbi lüüa, samal ajal kui taastuvenergiasse uskujad püüdlevad enda arvamusega sama sihi suunas. Tegelikult ei ole siin tegemist millegi muu kui puhtpalja äriga, kus ei küsita sinu arvamust selle kohta, millist energiat soovid. Kogu protsessi dikteerib majandus ning seni, kuni maailmas valitseb kapitalism, kipub tehnoloogia kalduma riskide poole. Tuumarelvad ei ole inimajaloo normaalne nähtus, kuid sellele on aluse loonud meie ühine teadvus. Me ei taju, et kusagil on keegi, kes võib meie evolutsiooni kontrollida. Üks otsus ja juba süüdataksegi sütik! Minevik on meile kord juba katastroofe näidanud. 6. augustil 1945. aastal heitis Ameerika Ühendriikide lennuk Hiroshimale tuumapommi. 420 000st elanikust hukkus vahetult vähemalt 70 000 inimest, hiljem on kiiritustõppe surnud veel üle 200 000 inimese. Ka see oli kellegi otsus tehnoloogia ja looduse kuritarvitamiseks, kuid seni, kuni on inimesi, kes suhtuvad sellesse keemilisse reaktsiooni austusega, ei juhtu inimkonnaga midagi. Vähemalt sellel tandril mitte.

Ümberringi näeme suurärimeeste suhtumist – profit, profit and more profit. Valimatult rakendatakse meetodeid, kuidas veel ja veel juurde teenida. Olgu selleks kas või rahvaid suretav katastroof. Nii kole kui see ka poleks, siis on inimkond õppinud ennast hävitama. Vähemalt käesolevat artiklit kirjutades paistab veel päike.

Ülevalolevast videost ongi näha protsess, kuidas tegelikkuses tuumaelektrit toodetakse: kuidas ja milliseid vahendeid selleks kasutatakse, kui ohtlik või ohutu selline protsess on ning millisele tasemele oleme tuumaenergia tootmise viia suutnud. Kui õige või väär see on, jääb juba lugejate otsustada.