Luksusbränd – miks ja kellele?

LuksusbrändLuksusbrändil on täielik vabadus hindade määramisel. Ostes Shanghai ööklubist ühe pudeli Royal Salute viskit, tuleb välja käia 1000€. Sellepärast tegelevadki paljud finantskontsernid luksusbrändide haldamisega. Näiteks maailma suurim varahaldus ja luksusbrändide konglomeraat LVMH on enam kui 60 luksusbrändi, sh Dior, Louis Vuitton, Kenzo, Marc Jacobs, omanik. Katusorganisatsiooni kogukäivet on võrreldud miniversiooniga Saksamaast.

Parim viis luksusbrändi defineerimiseks on selle sõna algse päritolu kaudu. Inglise keelne sõna „luxury“ põhineb ladina keelsel juurel luxiatio, mis tõlkes tähendab distantsi. Miski, mis on enamusele kättesaamatu, ekstravagantne. Toode, mida saavad nautida vaid väljavalitud.

Luksusbrändi eesmärk on samastada end inimestega, kes on ühiskondlikkus mõttes priviligeeritud seisuses. Inimesed, kellel on võimalused ja vahendid loomaks endale eksklusiivset elustiili – kogeda ekstravagantset elu, mõelda ekstravagantseid mõtteid ja omada ekstravagantseid suhteid. Näiteks esindas Prantsuse kuningas Louis XIV 17. sajandil enda õukonna näol „tõupuhast“ luksusbrändi tüüpi.

Aristokraatias oli luksustoodete levik suletud kinnisesse ringi (läbi etiketi). Süsteemi kokkuvarisemisega loodi sisuliselt luksustoodete turg. Demokraatliku riigikorra tekkimisega ei kadunud aga kuhugile aristokraatlik ühiskonnakiht. Hiinas, Venemaal, USAs, Dubais ja mujal maailmas on piiramatu ostujõuga ühiskonnakihte, reeglina inimesed ja nende pered, kes kontrollivad läbi oma ettevõtete strateegilisi ressursse: nafta, maagaas, kivisüsi jne. Samuti kuuluvad siia gruppi segakontsernide suuromanikud. Nende inimeste põhiväärtustest ja hoiakutest koosneb luksusbrändi karakteristiline algolemus. Luksus, nagu ka võim, on püüdlus absoluudi poole.

Teadaolevalt on maailmas 1226 miljardäri ja jõukaid miljonäre 10 000 – 20 000 vahel. See tähendab, et „tõupuhtad“ luksusbrändi tarbijad koos peredega moodustavad maailma elanikonnast alla 1%. Seetõttu on luksusbrändide ärimudel oma algsest nišist välja kasvanud, liikunud mainstream-turgudele ning sõna luksus on muutunud relatiivseks.

Tavainimese jaoks on luksus einestada kord aastas heas restoranis. Wall Street’i eliidi jaoks on luksus see, kui saab jõulupreemia eest osta endale  uue Ferrari.
Tänapäeval on luksus igal pool. 19-20 sajandi vahetusel enne ülemaailmse kauplemise buumi algust, oli luksustoode seotud oma ala tippmeistritega – Christian Dior (kleidid); Louis Vuitton (nahatooted); James Purdey (relvameister). Globaalsete turgude avanemisega tekkis vajadus brändide järele – sümboolika, mis ulatuks kaugemale käsitööst ja materjalidest rõhudes unistustele ning jutustustele.

Pidevalt kasvav keskklass on tänaseks aga loonud olukorra, kus massitooted on hakanud imiteerima ja matkima luksbrändide sümboolikat. Sellega on luksusbrändide turul loodud segadus ja sageli on keeruline eristada luksusbrändi massibrändist.

Allikas: http://www.ddr.ee/brandiarendus-kas-teadus-voi-kunst/#post

Foto: http://www.brandinfection.com/wp-content/uploads/2009/07/luxury_brands.jpg

Be the first to comment

Leave a Reply