Tennesseest pärit naine sai endale uued vanemad 14-aastaselt. Naise sõnul oli see nii temale kui ka 17 teisele lapsele tõeline õudus. Lapsi sunniti öösiti hambaharjaga põrandat küürima ja endale hauda kaevama.
Nora Gateley (26) ütles, et tema kasuema rääkis järgnevalt: „Mine välja ja kaeva endale haud! Mind ei huvita, kui sa sured. Keegi ei leia sind. Keegi ei tea, et sa siin olid.”
Ameeriklased on alates 1990. aastast üle ookeani adopteerinud ligikaudu veerand miljonit last. Vahel esinevad lastel aga füüsilised või käitumuslikud probleemid, millega uued vanemad hakkama ei saa. Reutersi sõnul saadetakse tihtipeale lapsed vanematele, kellega on varem ainult interneti vahendusel räägitud.
Nora Gateley oli 13-aastane, kui 1999. aastal tuli Hiina lastekodusse üks Ameerika paar, kaasas Snoopy seljakott ja ehted. Mõne nädala pärast võtsid nad tüdruku kaasa ja viisid enda koju Floridasse. Nora mäletab, et oli tol hetkel ääretult õnnelik ning tundis ennast erilisena.
Uues peres oli lisaks Norale kokku neli last, kaks neist olid adopteeritud. Nora sõnul oli alguses elu imeline, kõik oli täpselt nii nagu tüdruk oli unistanud. Aasta pärast aga suhted muutusid, kuna vanemad süüdistasid tüdrukut teise lapse löömises.
Ühel päeval öeldi Norale, et ta läheb isaga väikesele reisile. „Ma arvasin, et me läheme lihtsalt välja,” ütles Nora. „Teeme tavalisi isa-tütre asju, sest olime seda ka varem teinud.” Reis kestis kaks päeva ja lõppes ühes eraldatud talus Tennessee osariigis, kus Nora kohtus Debra ja Tom Schmitziga. Paaril oli 9 ametlikult adopteeritud last, kuid arvatakse, et tegelikult ulatus laste arv lausa 17ni. See toob Noral siiani pisarad silma, kui ta meenutab hüvastijättu enda Ameerika-isaga. Isa oli lubanud, et nad tulevad emaga tüdrukule paari aasta pärast järele ning Nora uskus teda.
Esimene õhtu Tennessees tundus rahulik. Debra pakkus tüdrukule jäätist ja juua ning õhkkond oli sõbralik ja rõõmus. „Teine päev ei olnud enam normaalne. Ma teadsin, et Debra kaotab varsti mõistuse,” ütles Nora.
Kohalikud ajalehed kirjutasid Schmitzidest kui headest inimestest, kes võtavad enda juurde lastekodulapsi ja pakuvad neile kodu ja perekonda. Nora sõnul oli see aga illusioon. Teised lapsed olid talle öelnud, et kui ta Debra sõna ei kuula, on tüdruk suure jama sees.
Peagi hakkas Nora hoolitsema väiksemate laste eest, kellest paljud olid erivajadustega. Ta väitis, et majas esines tihtipeale peksmist ning vahepeal olid lapsed sunnitud üleval olema kogu öö, et hambaharjaga põrandat küürida.
Kuna Nora põdes lastehalvatust, pidi tüdruk paremal jalal toestust kandma. Kui tüdrukut karistada tuli, võttis Debra toestuse ära. „Ta võttis minu toestuse karistuseks mitu korda ära, et ma ei saaks ringi liikuda,” lausus Nora. „Ta ütles veel, et ma võin kodust ära joosta ja lasta metsas loomadel ennast ära süüa. Keegi nagunii ei tea, et ma seal olin,” meenutas tüdruk. Vahel oli karistuseks ka endale haua kaevamine ja seetõttu oli terve tagaaed auke täis. Mõnikord pidi Nora teisi lapsi valvama, et nad ikka kaevaks. Ta ütles meile: „Mine välja ja kaeva endale haud. Keegi ei leia sind siit nagunii.” Kui lapsed haudu kaevasid, vaatas Debra pealt. Nora sõnul võttis haua kaevamine aega mitu tundi ning auk oli piisavalt suur, et tüdruk oleks sinna ära mahtunud.
Kui Debra oli ümbritsevatest silmapaaridest eemal, siis ta jõi ja otsis internetist veel rohkem lapsi. Tema väraval oli häiresignaal ja maja ümber kaamerad, et jälgida põngerjaid ja kutsumata külalisi.
Schmitzide maja asus maal ning oli inimestest eraldatud. Kui riigiametnikud tulid perekonda külastama, ei kohtunud nad kõikide lastega, kuna Debra tegi selle keeruliseks. Ühel päeval tuli külla meditsiiniõde, kes kahtlustas, et majas on midagi valesti. Ta veenis Debrat, et viimane lubaks tal mõned lapsed enda juurde koju viia. „Mul oli nende pärast hirm,” selgitas Sherry Dvorak. Kohe kui lapsed olid minu autos, hakkasid nad nutma ja rääkisid kõik ära.
Dvorak andis Norale ja tema kasuõdedele diktofoni ning lisaks salvestas ta sündmuste käigu ka eemalt. Pärast lindistuste kuulamist andis ta selle politseile, kes läks Schmitzide koju juba koos läbiotsimisloaga. Kohalikud lastekaitsjad leidsid, et 7 last 18st ei olnud ametlikult Schmitzide poolt adopteeritud. Ülejäänud 11 last, k.a Nora, olid seaduslikult lapsendatud.
Debra eitas laste väärkohtlemist ning talle esitati süüdistus inimkaubanduses. Debra sõnul võttis ta lapsed, kuna nende vanemad palusid abi. Ta lisas, et ei kuritarvitanud lapsi, kuid vahel pani nad karistuseks kaevama. Ta eitas Nora jalatoestuse äravõtmist ja palus süüdistuse ümberlükkamist, kuna tahab lapsi tagasi saada. Debrale määrati karistuseks kuus kuud vanglas ning naine pandi katseajale. Juhtum Tom Schmitzi vastu lõpetati.
Nora esialgselt lapsendanud vanemad ei öelnud, kuidas nad perekond Schmitzi leidsid. Ülejäänud vanemate sõnul räägiti perekonnaga interneti teel. Debra olevat mitu korda öelnud, et sai lapsed interneti vahendusel ning olevat näidanud isegi veebilehekülge, kus olid adopteeritud lapsed, keda enam ei tahetud. Debra ütles, et saaks lapse ilma valitsuse sekkumiseta kolme nädalaga.
Uurimist juhtinud Megan Twohey sõnul on internetis palju foorumeid ja jututube, kus meeleheitel vanemad postitavad enda „saadaval olevatest” kasulastest. Mõnikord öeldakse postituses, et lapsi on varem seksuaalselt ahistatud. Seksuaalkurjategijatega tegelevad uurijad ütlesid, et sellised kuulutused on maniakkide täitunud unistused.
Nora läks mõneks kuuks Sherry Dvoraki juurde elama ja pärast seda perekond Gateley juurde, kelle perekonnanime tüdruk ka võttis. Nüüd elab Nora iseseisvat elu – töötab arstikabinetis ja mängib ratastoolis korvpalli. „Ma olen õnnelik,” ütles Nora. „Mul on nüüd inimesed, kes minust hoolivad ja mind armastavad. Ma olen tagasihoidlik, aga väga õnnelik, et see kõik on möödas.” Dvoraki sõnul on loomade varjupaigad ka palju inimlikumad, kui lapsele uue kodu leidmine. „Loomade varjupaigas saad vähemalt looma tagasi viia ja talle parema kodu leida.“
Foto: http://media2.s-nbcnews.com/j/MSNBC/Components/Slideshows/_production/ss-130906-childexchange/Child%20Exchange%2010.380;380;7;70;0.jpg
Leave a Reply
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.