Rattast üldiselt ja detailsemalt

15. sajandi lõpus, kui Kolumbus oli Ameerika avastamisega (Eerik Raudi jätame siin kõrvale) kindlustanud Hispaaniale tiitli maa kohta, kus öeldi, et see on maa, kus Päike kunagi ei looju ning mis hiljem ekslikult on omistatud hilisemale Briti impeeriumile, hakkas Uus-Indiasse valguma igatmasti avantüriste ja seiklejaid.

Tuntuimad neist on Hernan Cortes ja Fransisco Pizarro. Teame neid kui konkistadooridena-vallutajatena. Nendest kroonikutest, kes olid katoliku preestrid, teame, et neid üllatas tõsiasi, et nii Meso-Ameerikas kui Lõuna-Ameerikas ei tuntud sellist leiutist kui ratas. Ka Põhja-Ameerikas oli see tundmatu. Ja seda selliste tsivilisatsioonide juures nagu maiad, olmeegid, asteegid ja Vladimir Uljanovi Lenini väitel ajaloo tõhusaima impeeriumi loojad inkad.

Tõsi see on, et kogu sel liitmandril ei tuntud ratast. Kuigi arheoloogid leidsid millalgi maiade juurest kivist ketta. See oleks ju olnud vaid samm ratta leiutamiseni.

Me ei kujuta ette enda elu rattata. Kõik, mis meie gravitatsioonist tulenevat piirab, selle kiirenduseks on ratas.

Kui üks „hullumeelne“ saksa parun kaks vankriratast puitramaamiga ühendas ning sinna sadula paigaldas, oli jalgratas leiutatud. Tõsi küll, sõitmine toimus jalgadega lükates. Ja ega teedki polnud nii siledad nagu praegu. Jalgrattaga sõitmine raputas kõvasti nii ratturit kui ratast. Siit ka nimetus „kondiraputaja“. Lõpuks lahendas probleemi loomaarst Dunlop, kes ratta täispuhutavate kummidega varustas.

Kangi kõrval on ratas üks imelisemaid leiutisi. Hollandi suurlinnades Amsterdamis ja Antverpenis olevat suisa kaks ratast ühe inimese kohta. Seal elab rahvas, kes on aru saanud, et loodusega tuleb olla sõber. Kuidas Madalmaade elanikud on sõbraks teinud mere? Tammide näol.

Päevad tagasi istusin enda ratta sadulas Tartus Eedeni ees. Ootasin üht inimest. Minu juurde kimas üks rattur, kes palus, et vaataksin tema ratast seni, kuni ta rattaluku ära ostab. Minul on linnaratas, temal aga oli maastikuratas. 14 käiku jne. Tuli poest välja ja oli ostnud kõige odavama trossi. OK. See tema valik.

Ratturina täheldan, et enamik rattaid on maastikurattad. Kui riik ehk meie ehitame rattateid, siis peaks linnaratastele mingi sooduse tegema.

Käisin kuu tagasi Turkus-Turus, mis oli veel hiljuti Soome pealinn muide. Siin on huvitav ära märkida, et 1910. aastal elas Piiteris rohkem soomlasi kui Helsingis. See on aga eraldi teema. Soomlased on mulle öelnud, et Eesti on „suomen äidinmaa”. Elik emamaa.

Turu oli 19. sajandini Soome pealinn. Sealne toomkirik on ehitatud samal ajal Tartu   Toomkirikuga. Kui ajalugu meenutada, siis Soome foogt lubas virulastele abi. Jüriöö ülestõusus. On teadmata fakt, et venelased ostsid ta üles. See ka eraldi teema.

Olin Turkus ja panin tähele, et kui palju seal on rattureid. Kusjuures rattad, mis kuskil pubi ees seisavad, pooled neist on lukustamata! Ja maastikurataste osa oli marginaalne. Tähenduslik.

Valitsus võiks nullkoma protsendi kaitse-eelarvest suunata jalgrataste müüjatele. Fossiilne kütus kallineb. Praegustki on autosõit pigem luksus kui tahe liikuda. Tõsi, ka jalgratas vajab naftatööstuse produkte. Aga see kogus ja nõudmine on miljonites vähem kui autode suhtes.

Kesk-Ameerika kultuuride saavutused avastati 19 sajandil. Hämminguga pandi tähele, et astronoomiaalaselt ületasid eurooplased neid peale Keplerit.

Universumi vorm on ring, ratas. Sadulasse, kodanikud!

Autor: Tarmo Preiman

Foto: http://www.ciclodicuoio.com/uploads/pl_JPG.jpg