Miks on Eestis asjad nii nagu nad on?

Mulle jääb tänaseni arusaamatuks see, kuidas sai Eesti riigist 22 aastaga kapitalismi etalon või miks juhitakse riiki kui üht suurt äri, mille peamine eesmärk ei ole mitte eestlaste heaolu parendamine, vaid positiivse riigieelarve ja madala riigivõla ettekandmine Euroopa Liidule. Selle eest saame veel kolm hästi pikka paid ja tunnustuse lühikese artikli näol mõne välismaa väljaande viimasel leheküljel, millest meie meedia pärast muidugi veel kuu aega pasundab.

Mitte keegi ei räägi sellest, millise hinna eest oleme suutnud enda riigivõla nii madalal hoida. Kas teate kedagi, kellel ei ole panga ees võlga? Olgu selleks siis eluasemelaen, autoliising või mõni muu finantskohustus. Mina olen jõudnud järeldusele, et Eestis on riigivõlg kantud üle eraisikuvõlgadeks. Kui välismaal (Soomes) saab riigi poolt eluaseme inimene, kes teeb tööd, maksab makse ja on loonud pere, siis Eestis ei jää inimesel üle midagi muud kui võtta eluasemelaen, mida siis surmatunnini kinni taguda. Tuletan siinkohal meelde, et räägin inimestest, kes ei ole saanud endale varandust päranduse näol või liigkasuvõtliku ettevõtluse kaudu.

Kuidas peaks üks tavaline eestlane, kes ei ole siia ilma sündinud kuldlusikas suus, pääsema laenuorjusest? Või kas on laenuorjus tõepoolest muutunud niivõrd tavaliseks, et vaatleme seda kui täiesti normaalset nähtust, sest nii peabki olema? Kas tõesti ei ole inimesel teist võimalust enda kodu omamiseks, ilma et tuleks enda „vabaduse-paberid” pangale ära loovutada? Kas inimesed elasid enne Swedbanki tulekut põõsaste all või elatakse põõsaste all pärast Swedbanki tulekut? Tegemist on ühiskonnaga, milles inimese pool või enamgi sissetulekust kulub ainuüksi sellele, et hing sees ja katus pea kohal hoida. Ülejäänud palk kulub eluks vajalike tarvete peale ning järgmisel kuul tuleb uuesti tööle minna, et nõiaringi suletuna hoida. Need on küsimused, mida olen endalt juba aastaid küsinud, ent loogilist ja põhjendatud vastust ma nendele veel saanud ei ole.

Paljud ütlevad, et kui siin ei meeldi, sõida Soome. Küsiksin siinkohal vastu, mille pärast peaksin mina Soome sõitma? Kes on pannud paika sellise reegli, et kodanik on see viimane kõnts, kellel ei ole õigust praeguses riigikorras kahelda ega muutust nõuda. Kus on kirjas, et minul pole õigust asjadega mitte rahul olla? Kas asjadega rahulolemine on meile kunagi midagi head teinud? Soome (või kuhu iganes) sõitku need, kes elu siin selliseks muutnud on.

Teine vastus, mida tihti olen kuulnud, on paratamatus selle suhtes, et meie väike Eesti juba kord on selline vaene ja noorevõitu riik. Huvitav on see, et iga kord, kui rahvas küsib, miks küll on Eestis nii raske toime tulla, tuuakse põhjendusena välja meie riigi noorus – kõigest 20 aastat alles. Vabariigi sünnipäeval on aga tordil küll küünlaid 95. Tundub, et meie riik on täpselt nii vana kui vana ta parasjagu olema peab.

Mida siis ikkagi teha, et Eesti elu paraneks? Alustuseks võiks sellel teemal tekkida üldine arutelu. Praegu on kogu Eesti rahvas ootel – igaüks teeb torisedes ja kannatades omi asju, uskudes politiikute anekdoote lähiaastatel saabuvatest pudrumägedest. Vaadates Riigikogu infotunde, kus poliitikud Facebookis istudes tõsiste teemade üle „kildu viskavad”, ei tundu mulle, et nad asjade tõsidusest aru saavad. Mina küll ei suudaks päevast päeva nalju visata teadmisega, et minu juhtimise tõttu peavad lapsed õhtuti tühja kõhuga magama minema ning inimesed teevad südame ülesütlemiseni tööd, et enda pere ära toita.

Miks ei maksa Swedbank sentigi makse, samal ajal kui panga maksustamine aitaks märgatavalt suurendada riigikassase laekuvat tulu, mida omakorda võiks eestlaste elutaseme parendamiseks kasutada. Miks on Eestis regressiivne tulumaksusüsteem, millist ei ole mitte ühelgi teisel Euroopa Liidu liikmesriigil? Kas ei oleks aeg liikuda edasi astmelise tulumaksu juurde? Või tõsta tulumaksuvaba miinimumi? Viimast „tõstetakse” muide juba aastaid, kuid tulutult. Huvitav küll, miks?

Veel viis aastat tagasi vaatasin uhkusega ajalooliseid kaadreid sellest, kuidas eestlased kunagi lippe lehvitades Tallinna lauluväljakul laulmas käisid või Balti ketis üksteiselt käest kinni hoides iseseisvust nõudsid. Nüüd vaatan seda kõike kurbusega, sest inimesed, kes Eesti vabaks laulsid, on need samad, kelle vastu riik peaks näitama üles austust ja tänulikkust, võideldes nende soovide ja heaolu eest. Praegu koheldakse neid aga kui alamklassi, kelle arvamust ja soove pidevalt naeruvääristatakse.

Eestlaste elutaseme parendamine oleks võimalik juba homsel päeval, kuid kahjuks on riik unustanud, et seda peaksid tegema poliitikud, mitte meie, lihtrahvas. Kui meile tundub, et nemad enda tööga hakkama ei saa, siis peaks meil olema õigus neid ka tööpostilt minema lüüa. Aga ennäe imet! Samad näod, kes olid pildil 20 aastat tagasi, on seal senini, eestlased aga mitme maa ja mere taha aetud. Vähemalt sellisena näen Eestit ja siinset elu mina, tavaline noor eestlane.