Valijatel võiks olla võimalus jätta oma hääl andmata

Valimas käimine on Eestis õigus, mitte kohustus, kuid valimisaktiivsuse tõstmiseks võiksid kodanikud saada ka võimaluse lihtsalt registreerida valimistest osavõtt, kuid jätta oma hääl andmata, arvab Eesti poliitilise süsteemi kaasajastamist toetava MTÜ Radikaaldemokraadid juhatuse liige Andres Laiapea.

Isamaa ja Res Publica Liidu auesimees Mart Laar tuli kuu tagasi välja ettepanekuga anda igale valijale võimalus anda lisaks poolthäälele ka vastuhääl. See võib küll olla populaarne mõte, kuid on tegelikult sügavalt vastuolus esindusdemokraatia ideega, mille kohaselt parlament koosneb rahvasaadikutest, kes esindavad oma valijaid. Kui kodanikud saavad võimaluse võtta vastuhäälte abil oma kaaskodanikelt esindatus parlamendis, siis ei aita see kuidagi kaasa demokraatia tugevnemisele ja poliitilise pluralismi suurenemisele ega lahenda ühtegi probleemi, kuid võib viia poliitika senisest enam tänavatele.

Tema poolt pakutud lahendus ei ole seega kuigi hea, aga probleem, millele Laar viitas, väärib tähelepanu: paljud kodanikud ei näe sellist erakonda või kandidaati, keda nad valida tahaksid. Praegu on nende ainsad võimalused oma rahulolematuse väljendamiseks jätta valimas käimata või rikkuda valimissedel, kuid need on mõlemad puudulikud lahendused.

Eesti iseseisvuse taastamise järel toimunud Riigikogu valimistest ei ole võtnud osa keskmiselt 37 protsenti hääleõiguslikest kodanikest, kehtetuks loetud sedeleid on olnud üks-kaks protsenti. Kes oskaks öelda, kui paljudel juhtudel oli tegemist aktiivse kodanikupositsiooniga ja kui paljudel lihtsalt ükskkõiksuse või valimissedeli rikkumisega tahtmatult? Selge see, et parema pildi valijate hoiakutest annaks see, kui oleks võimalik valida ka “mitte ükski” või “kõigi vastu”, nagu saab teha mitmetes teistes riikides. See aitaks tajuda poliitikutel palju paremini ühiskonnas levivaid meeleolusid ja otsida õigeaegselt võimalusi sellistele meeleoludele reageerimiseks.

Ja kui seda ideed veel edasi arendada, siis võib jõuda välja isegi Riigikogu liikmete arvu vähendamiseni ilma vajaduseta muuta põhiseadust. Kui “mitte ükski” ületab valimiskünnise, siis võib vastava arvu kohti Riigikogus lihtsalt tühjaks jätta. Sarnast lähenemist propageerib näiteks üks Hispaania protestipartei, mis kogus viimastel parlamendivalimistel ligi sada tuhat häält lubadusega teha parlamenti pääsemise korral just seda.

Kui jutud riigireformist jäävad nüüd ainult juttudeks, siis ei saa välistada, et 2019. aastal üritatakse teha midagi sarnast ka Eestis. Kõigile oleks parem, kui poliitiline süsteem võimaldaks kodanike tahtel väljenduda võimalikult adekvaatselt. Kui arvestatav hulk hääleõiguslikest kodanikest ei taha valida ühtegi erakonda või kandidaati, siis ei tähenda see veel seda, et nende tahe peaks jääma valimistel väljendamata.