Areng vähiravis: ravim, mis ravib kõiki vähktõve liike

Edusammud: hiirtele siirdati inimeste vähkkasvajad ning seejärel annustati neile anti-CD47, mis kahandas vähi arengut ning tappis vähirakud.

Hiirtele on siirdatud inimese rinna-, munasarja-, käärsoole-, põie-, aju-, maksa-ja eesnäärme vähkkasvajaid ning kõikide vähivormide puhul on olnud tulemus positiivne.

Ravi käik lihtsalt seletatuna: antikeha blokeerib signaali ’’ei söö’’, mida vähirakud kehale saadavad ning tänu sellele suudab immuunsüsteem vähirakke hävitada.

Standfordi Ülikooli bioloog Irving Weissman avastas kümmekond aastat tagasi, et leukeemia rakud toodavad tunduvalt rohkem proteiini CD47, kui terved rakud. Tervetes rakkudes leiduv CD47 saadab immuunsüsteemile signaali, mis ei lase terveid rakke hävitada. Vähktõbi sunnib immuunsüsteemi seda signaali ignoreerima. Weissmani uuringud hiirtega on näidanud, et  leukeemiat ja lümfoome (vereloomekoe kasvajaid) saab ravida blokeerides CD47 antikehaga (see stimuleerib immuunsüsteemi hoopis vähirakke hävitama). Nüüd avastas Weissman kolleegidega, et CD47 antikehaga blokeerimise meetodil võib olla palju laiem mõju. See ei toimi mitte ainult vereloomekoe kasvajate puhul, aga ka teiste primaarkasvajate puhul, mida nad testinud on. Lisaks leidsid nad, et CD47 proteiini on vähirakkudes tunduvalt rohkem kui tervetes rakkudes ja CD47 kogus vähirakkudes määrab, kui suur võimalus on patsiendil ellu jääda.

Uue meetodi toimimise kontrollimiseks tegid teadlased katse, kus petri tassile lisati anti-CD47 molekulid, vähirakud ning teatud tüüpi immunsüsteemi rakud – makrofaagid (suured õgirakud). Ilma ravimita (anti-CD47) ignoreerisid makrofaagid vähirakke, kuid anti-CD47 mõjul hävitasid makrofaagid vähirakud kõikide vähiliikide puhul.

Järgnevalt istutas teadlaste tiim väkkasvajad hiirte jalgadesse, kus need on kergesti jäglitavad ja ravides närilisi anti-CD47 kahanesid kasvajad ning ei levinud ülejäänud kehasse.

Weissmani tiimil oli veelgi positiivseid tuuringute tulemusi. Kümnele hiirele istutati kusepõie vähkkasvaja ning ravi ei osutatud. Tulemusena levis kõigi kümne hiire vähk ka lümfisõlmedesse. Kuid kümnest kusepõie vähkkasvajaga hiirest, kellele osutati ravi oli vaid üks selline, kelle vähk levis lümfsõlmedesse. Lisaks muutus istutatud kasvaja ravi käigus tihti väiksemaks. Käärsoolevähiga hiirte vähkkasvaja kahanes keskmiselt ühe kolmandiku võrra oma originaalsuurusest. Viiel hiirel rinnavähiga, kadusid anti-CD47 ravi mõjul kõik vähirakud ja nad olid vähivabad ka neli kuud pärast ravi lõppu.  Kõik see tõestab, et isegi kui vähkkasvaja on arenenud, suudab see meetod vähki ravida või vähemalt aeglustada selle arengut.

Ravi käigus ründavad makrofaagid ka terveid vererakke, mis toodavad CD47, kuid uuringute tulemused näitasid, et vererakkude vähenemine oli ainult lühiajaline ning organism tootis ravi käigus kaduma läinud vererakud asemele.

Kuigi see kõik on paljulubav tuleb vähiuurija Tyler Jacksi ( Massachusettsi Tehnoloogiainstituut) sõnul teha veel palju uurimistööd, et näha kas ravi mõjub ka inimestele, kuna päris vähkkasvaja ja istutatud kasvaja mikrokeskkond on siiski mõneti erinev.  Jacks pöörab ka tähelepanu võimalusele, kuidas anti-CD47 ravi võiks muuta juba olemasolevaid ravivõimalusi paremaks ja kuidas erinevad meetodid võiksid koos töötada või hoopis vastuollu minna. Kasutades näiteks anti-CD47 ravi lisaks kemoteraapiale võib see olla kahjulik, kuna kemoteraapiast põhjustatud stress põhjustab tervete vererakkude suurema CD47 tootmise.