Keemiapilvegripist ja inimese tumedast poolest

Mari Metsallik väitis enda blogipostituses, kuidas kõik haigused kaovad hea mõtlemisega ning inimene tahab olla hea. Mina leian, et inimene võib sama hästi olla ka pimeduse olend ning mõtted ei mõjuta haiguse kulgu olulisel määral. Vastasel juhul puuduksid meil haiglad ning mõrvareid ja vägistajaid täis vanglad.

Leian, et eelkõige tekivad haigused allasurutud vihast. Just sellest tundest, mida nii avalikkus kui ka preili Metsallik enda loos maha teeb. Ta kinnitab, kuidas vihaenergia on kangesti halb ning igasugused tulised arutelud inimesi erutavatel teemadel on saatanast. Autor nimetab neid vaidlusi hoogsalt lausa sõdadeks. Vahemärkusena nii palju, et tuliste vaidluste käigus on ennegi geniaalsete lahendusteni jõutud ning viha on tugevaim energia Universumis.

Legendaarses Terminaatori-saagas lausus punasilmne plekkmasin filmi peategelasele, et vihasena meeldib mees talle rohkem. Seda muidugi pärast seda kui nurgas värisevast haledast tombust oli peale põselaksu saanud vihane ja energiat täis maailmapäästja. Sellise haleda ja värisevana ei ole ühestki inimesest midagi kasu. Üldjuhul sunnib meid sinna nurka koera kombel värisema just viha allasurumine endas.

On ilmunud rohkelt raamatuid ning eetrisse antud loetamatul hulgal n-ö nõuande-saateid, kuidas oma emotsioone taltsutada ning meeldiv olla. Bullshit, ütlen ma selle peale. Ära on võetud inimesele omale karjatunne, kus inimsuhted on loomulikud. Kui keegi saab sigadusega hakkama, järgneb sellele laks vastu pead ning üheskoos toimitakse edasi. Tänapäeval aga tuleb pärast ajuvaba sigadust kas mingi monoloog headusest või kümnis riigikassasse. Mis omakorda suurendab viha, kuna eksitud sai üldjuhul jaburate kuivade seadusepügalate vastu.

Valgusolendist veel rääkides. Ma ei usu, et me kõik oleme head. Osade inimeste aju toimib ikka väga teistmoodi ning nad ei suuda kunagi tunda kaasa. Selliseid on meie vanglad ja pimedad ööd täis – lillepärgi kandvaid kauneid valgusolendeid.

Keemiapilvegripist ka – viimased pooleteist kuud ei saa mu pere sellest lahti. Abi ei andnud isegi antibiootikumid. Ahjaa, haiged on isegi perekonna eakamad liikmed, kes ei usu üldist paanikat keemiapritsimisest ning ilmselt pole seda isegi kuulnud mitte.

Enda haigeks mõtlemise koha pealt: mis imevalemiga beebi endale vähi mõtleb? Ahjaa, vanemate hingeelule pidi ta ju kaasa elama ja üldse olevat lapse surm vanematele elu õppetunniks. Siiski on ajuvaba väita, et iga inimolend end mõtetega haigeks teeb – teatud vanuses ei ole see ei füüsiliselt ega vaimselt lihtsalt võimalik.

Kasutatud viide: Mari Metsallik

Foto: http://www.zengardner.com/wp-content/uploads/skullchems_n.jpg