Kiusamine: teistsugune vaatevinkel kiusajatest ja ohvrist

Olen lugenud palju koolivägivalla-teemalisi artikleid ja nende alla postitatud kommentaare. Suurem osa artiklitest ilmub Delfi uudisteportaalis, kus inimesed saavad enda lugusid kirjutada. Artikli „10 aastat hiljem: alles nüüd mõistan, miks mind tegelikult koolis piinati” kommentaariumist leidsin vägagi kummalise arvamuse.

Siinkohal tsitseerin varjunime Karuke kasutava inimese arvamust:

“Kiusatav on objektiivselt võttes ise süüdi, sest provotseerib kiusajaid.

Erinevus keskmisest, vaesus, liigne religioossus, füüsilised eripärad (punapea, pikk, paks jne). Kui sellele lisandub veel suhtlemisraskus ja emotsionaalne ülereageerimine, siis on kiusamine ausalt välja teenitud.

Lihtne.

Laps on liiga loll, et talle resultatiivselt sisendada tolerantsust erinevuse vastu.

Vanasti saadi mingi tulemus rüblikule aukartust vitsaga P kaudu sisse pekstes.

Tänapäeval ei tule see arvesse.

Niisiis on rohkem lootust vältida kiusamist ohvri välimuse-käitumise-suhtlemise korrigeerimisega.”

Kui nüüd ausalt rääkida, siis on tõsiselt raske muuta mõnd provotseerivat faktorit nagu pikkus. Kas lühikesele paneme pakud alla ja pikemal lõikame pea maha? Kõigele lisaks arvab tegelane, et suhtlemisraskustega ja tundlikud inimesed peavadki kiusamise osaliseks saama. Ühes asjas oli aga arvamuse avaldajal õigus: kui vanasti aitas vits, siis nüüd ei ole inimestel lubatud karistada ja kasvatada. Kuid kas saab ka teistmoodi väärtusi õpetada?

JAH, SAAB KÜLL! Kes ütlevad, et ei saa, siis ärge solvuge, aga minu arust olete te kas tolgused või vajakajäämistega. Ei pane teile seda pahaks, inimesed on ja jäävad erinevateks. Kuid ühe asja peaks suutma iga lapsevanem selgeks teha: see, et inimene on erinev, ei tähenda, et teda tuleks kiusata, norida või maatasa teha.

Olin kiusatav üle 12 aasta, mis minu 20 aasta juures on suurem osa elust. Selle tulemuseks on peaaegu olematu enesehinnang, viha ja põlgus tülinorijate vastu ning võimetus mõista lapsevanemaid, kes ei saa enda last kantseldatud. Mind õpetati maast ja madalast, et ükskõik kui erinev inimene teistest ka ei ole, pole vaja talle halba öelda ja eriti veel solvata ning norida.

Kui läksin lasteaeda, oli see minu jaoks hoopis teine maailm. Norimine ja lollitamine oli igapäevane tegevus, ma sain kogu rühmast läbi vaid 2-3 inimesega. Sellega sain kuidagi hakkama, suurema osa norimist võtsin lolli naljana ning kui mindi üle piiri, andsin turgutava löögi vastu põske (üks korralik kiil on alati abiks. See pole ainult naiste löök, vaid on vägagi kainestav enamik tülinorijate vastu).

Lasteaed lõppes ära ning olin saanud lähedaseks ühe tüdrukuga. Enne kooli suri ta kahjuks õnnetuses. Sain sellest teada ajalehe vahendusel ning peagi muutusin kurvameelseks. Kooli läksin juba suhteliselt tundliku inimesena. Esimesed kaks nädalat ei juhtunud midagi hullemat kui paar väiksemat nägelemist. Lõpuks hakati mind aga järjepidevalt norima ja põhjuseid selleks oli mitu:

1. Olin meie klassist ainuke, kes suhtles vene rahvusest lastega

2. Olin muutunud vägagi kergesti ärrituvaks

3. Sain enda klassiõdedega läbi paremini kui klassivendadega

Neid põhjuseid ma ei hakanudki likvideerima, vaid hakkasin hoopis otsima abi kiusamise vastu. Aja jooksul muutusin vägivaldsemaks, seda sundolukorras. Iseenesest mulle vägivald ei meeldi. Kui ma kolmandas klassis ühel norijal rinnu punaseks lõin, jäi norimine järgi ainult paariks kuuks. Suurem osa tülinorijaid siiski tõmbus kauemaks ajaks tagasi.

Algklassidest üle minnes sattusin teise koolimajja. Seal otsustas grupp minust pea 3-4 aastat vanemaid inimesi mind norida nii vaimselt kui ka koridori peal alandada. Lõpptulemusena kukkusin kooli söökla koridoris kokku, paar päeva hiljem jäin haigeks. Kui lõpuks kooli tagasi jõudsin, hakkasid ka klassikaaslased mind terroriseerima. Õpetajad olid võimetud, kutsuti küll lapsevanemaid kooli ja räägiti, aga see oli ka kõik. Mul sai lõpuks inimestest villand. Järgmine kord kui minu klassikaaslane – üsna tüsedik ja seakärsa moodi ninaga – mind norima hakkas, otsustasin ma hakata vastu. Ma sõimasin, norisin vastu ja kasutasin sama norimisviisi, nagu kasutati tema kallal. Samuti ütlesin, et ma ei karda kakluses surra, sest nemad saavad hullema saatuse osaliseks. Pärast seda tõmbusid kõik tagasi, mõni norija isegi tahtis nüüd juba sõbrutseda.

Nüüd tagantjärele mõeldes olen aru saanud, et ainuke, mis norimise vastu aitab, on tülinorijatele koha kätte näitamine. Seejuures peab seda tegema nii targalt, et tülinorija tõmbub ise juba enda huvides tagasi. Selleks ei pea olema vägivaldne, piisab vaid väga hoolikalt valitud sõnadest. Seega ohvrid, kasutage enda eripära ja jääge varjatult informatsiooni koguma. Mida kõike võid kiusajaid kuulates kuulda, võid ka nende vastu efektiivselt ära kasutada.

Mida oleksid saanud teha teistmoodi lapsevanemad? 

Enda vanematele pole minul midagi ette heita, sest ma olen juba loomult tundlik inimene ja nemad aitasid nii nõu kui jõuga. Küll aga otsustasin kasutada populaarset lehekülge Ask.fm, et saada vastuseid, miks minu kallal noritakse. Sealjuures tundsin ära nii mõnegi, kes oli mind norinud, seda tema sõnakasutuse ja norimismeetodi järgi. Enamik kiusajatest kiusavadki tähelepanuvajadusest, kadedusest ja seetõttu, et ohver on teistest erinev. Oli ka mainitud vanemate halba eeskuju ja nii mõnigi oli hiljem väidetavalt enda käitumise pärast vabandanud.

Jõudsin arvamusele, et suurem osa kiusajaid on kujunenud välja just vähese või liigse tähelepanu tõttu. Suurem osa ohvreid aga satub ohvriteks just seetõttu, et nad reageerivad rumalate laste ütlustele kiusajaid mitteohustaval ja pahatihti lõbustaval viisil. Kui aga kiusaja peaks tunnetama ohtu, siis tema ei hakka tüli norima. Selle ehedaks näiteks on minu vend. Ka tema oli esimeses klassis kiusatav. Vend otsustas hakata suhtlema venelastega, kujunesid sõprussidemed ja peagi hakkasid nii mõnedki venda ka kaitsma. Asi lõppes sellega, et vend sai sõpruskonnast julgust ja seisab nüüdseks juba ise enda eest.

Lõppkokkuvõttes tahan öelda, et kui olete ohver, siis otsige abi ja alustage enda eest seismisega. Seiske targalt, alati ei pea selleks jõudu kasutama. Vahel piisab lihtsalt õigetest kontaktidest. Kui aga olete kiusaja, siis mõelge parem, mida te sellest saate? Haiglast rahuldust ehk saate, muud mitte midagi.
 Ja kui märkate tülinorijaid, siis minge appi või kutsuge abi. Norimine on inimestele laastav ja võib tekitada traumasid terveks eluks.

Foto: http://4.bp.blogspot.com/-0x-cCbhm6wc/UD1YwKvuKUI/AAAAAAAACLM/jqxRmmNbWZo/s200/no_bully.png