Kõigest on kõrini!

Igaüks meist jõuab kord punkti, kus ei taha elult enam mitte midagi. Enamikku töörügajatest motiveerib vaid raha ja võimu tagaajamine. Kuidas eluga edasi minna, kui seegi enam huvi ei paku ning tahaks üldse mitte olemas olla?

Statistika paljastab, et suur osa kahejalgsetest põeb kurikuulsat depressiooni ja veel „populaarsemat” stressi. Mida need uue aja haigused endast kujutavad ja kuidas need meie mõistusele haiget teevad?

Stress kui selline on kehale tuntud emotsioon ja vana semu. Mõõdukas koguses toimib ta meile kasulikult – paneb liigutama ja motiveerib. Ülemäärases koguses aga võtab kogu jõu ning jätab alles kurnatud inimvare. Ülemäärane stress pingutab keha ja vaimu liigselt ning paneb muretsema ka kõige mõttetumate igapäevaste toimetuste pärast.

Paljudel meie seast kujuneb välja sundkäitumine. See on mingite harjunud tegevuste kordamine – näiteks veekraanide ja ukseluku ülekontrollimine. Väidetvalt on ka see loomulik nähtus, kuna kipume unustama automaatselt tehtavaid asju. Aju ei mäleta, kas vesi sai kinni ja uks lukku. Samal põhjusel möödub ka aeg vananedes kiiremini – ajul ei ole midagi uut mäletada. Vanusega kaasneb rutiin ning igapäevaselt ei ole enam midagi õppida.

Aja aeglustamiseks soovitan reisida ning tähelepanu pöörata naljakatele detailidele igapäevaelus. See hoiab mõistuse erksana ning võitleb kenasti ka halva tuju vastu. Halb tuju kipubki tulema, kui paneme enda aju automaatrežiimile ega märka elus enam midagi muud peale iseenda musta masenduse.

Miks see must masendus ikkagi tekib? Tean, et minu puhul tuleb ta väljapääsmatu olukorra tajumisest – kui saan aru, et mina enda jõududega ei saa midagi paremaks muuta; et olen juba pikemat aega peaga vastu seina jooksnud ning seeläbi hea tegemise asemel endale palju kahju teinud.

Üks huvitav lause, mida hiljuti mõnuga lugesin: „Ei ole olemas halbu valikuid. On vaid erinevad tagajärjed valikutele.” Tohutult vabastav on pääseda vale valiku küüsist. Sellega on mind ja sind hirmutatud juba mähkmekandmisest saadik. Inetud pildid tänaval lebavatest narkomaanidest, all kiri „Valed valikud”.

Nende samade valede valikute ja hinnaga utsitatakse meid maksimumi andmise poole lasteaiast saadik. Peame valima õiged ja head sõbrad, õppima tragilt ning võtma hiljemalt kahekümne viiendaks eluaastaks eluasemelaenud, mida maksame, kuni oleme viiskümmend viis. Just laenude ja kohustuste all elamine viibki masendusse. Pean kogu enda elu maksma, et olemas olla. Ilma rahata ei ole minu elul mõtet ega võimalustki olemas olla. Huvi pärast küsin – kui paljud meist jätkaks enda ametikohal, kui raha teenimine ei oleks enam vajalik?

Tobedana mõjub olukord, kus haridussüsteem soodustab nn kõigeoskajate tootmist. Samal ajal on need „kõigeoskajad” õnnetud, kuna füüsiliselt ja vaimselt ei saa inimene ju kõike osata. Kunstiandekas ei pruugi matemaatiliselt osav olla. Koolis aga tunneb ta end seetõttu läbikukkujana. Järjekordne allasurutud talent.

Mäletan, kui turvamehena toidupoes töötasin. Julgesin poe administraatorile öelda, et soovin raamatu välja anda. Naine põrmustas kohe minu unistuse ning sajatas: „Sinust ei saa kunagi kedagi!” Mõni aasta hiljem nägin sedasama heal kohal töötanud administraatorit suvalises turuboksis müümas. Ilmselt ei saanud hoopis temast kunagi kedagi. Enda kibestumise elas ta aga minu peal välja.

Pilt: http://betanews.com/wp-content/uploads/2012/02/bored-273×300.jpg