Kui kaugele minnakse küberkiusamisega?

Internet on suur ja lai keskkond.Internetist on saanud tänapäeva noorte ja ka vanemate inimeste paratamatu eluosa. Kuid internet pole tegelikkuses sugugi nii süütu ja ohutu paik, kui see pealtnäha tundub. Mis toimub tegelikult netiavaruste taga? Kuhu viib välja küberkiusamine? Ja kui kaugele minnakse küberkiusamisega?

Internet…see on ideaalne koht suhtlemiseks sõprade, sugulastega, tööks, äriks, koolimaterjalide koostamiseks, ajaviitmiseks, aga ka solvanguteks, laimamiseks ja küberkiusamiseks!
See pealtnäha süütu keskkond peidab enda taga hoopis midagi sellist mida arvatavasti paljud ei oska ettekujutada ja mida arvatavasti paljud isegi ei usuks mitte. Vähesed lapsevanemad teavad mis on toimumas tegelikult internetis ja kuhu võib see kõik välja viia. Paljud ei tea mis toimub nende tuhandete noortega internetis ja mida võivad just need noored ise korraldada.
Kuna internet on tänapäeva elus saanudki paratamatuks kaaslaseks,siis ilma internetita oma elu enam väga ette ei kujutakski. Üha enam inimeste seas populaarsust kogunud on just saidid Facebook, Twitter, Tumblr jne. Tõepoolest, väga ideaalsed, kiired ja mugavad võimalused suhtlemiseks oma sugulaste, tuttavate ja sõpradega. Tänseks kasutavad Facebooki ja Twitterit ka president ja muud olulised riigiametnikud, mis on heaks tõestuseks, et internet on saanudki paratamatuks osaks inimeste elus.
Kuid kõige selle hea ja ideaalse juures on ka palju sellist mis kõigini veel jõudnud pole ja millega kõik kursis pole. Internet ei ole sugugi süütu ja ohutu koht, vaid vastupidi-koht mis võib viia hukuni ja seda sõna otseses mõttes.
Noorte seas on veel populaarsust kogunud sait nimega ask.fm . Põhimõte peitub selles, et on võimalik küsida küsimusi, vastata küsimustele ja jälgida oma sõprade/tuttavate vastuseid ja küsimusi. Olles ise sellel saidil registeerunud kasutaja, tean suuremal jaol täpselt kuidas asjad on. Eriti populaarseks teebki lehe see, et küsimusi küsida on võimalik anonüümselt, see tähendab siis seda, et inimene kellelt küsimus küsiti ei tea kes küsimuse küsis ja kes teisel pool ekraani istub. Tundub hea võimalus kõige teada saamiseks, eks? Paljud kindlasti mõtlevad, et kui hea on niimoodi kõike pärida ja kommenteerida, kuid tänaseks päevaks on see kommenteerimine ja nö “küsimine” läinud üle igasuguste piiride!
Ask.fm-ist on minu silmis saanud üks “anonüümsete heiterite” kogunemispaik. Kari anonüümseid inimesi istuvad oma kodudes ja lihtsalt solvavad, laimavad ja riivavad enda sõnadega pealtnäha süütuid noori.
On ju öeldud, et kui meeldida tahad, pead roomama. Kuid tundub, et isegi siis kui sa piltlikus mõttes “roomad”, siis see ei päästa sind ka kõigist nendest solvangutest ja laimust, sest kuskil leidub ikkagi keegi kes peab valeks seda mida sa teed või mida sa ei tee.
Olgu sul suur nina või väike nina, oled sa pikk või lühike, oled sa peenem või suurema kondiga, oled sa pikkade või lühikeste juutega, kannad sa punaseid või musti riideid…sellel polegi nagu enam vahet, ikkagi tuleb keegi ja piltlikult “tambib” sind maatasa. Kommentaarid ja sõimamised litsiks, pedeks, paksuks, nõmedaks…need ületavad juba igasugused piirid.
Kerge on küll öelda, et mitte välja teha sellest kõigest, aga kui sinu poole ikkagi päevast päeva saadedakse kommentaare, et sa oled lits,paks ja tapa ennast ära, siis olgem ausad, kui kaua sa kannatad. Mingil hetkel tuleb piir, piir kust enam edasi ei jõua vastu panna, ei jõua enam teha nägu et see kõik sind ei kõiguta ja ei jõua enam. Lõppude lõpuks sa tunnedki, et sa oled paks, kole ja sind pole kellegile vaja…ja seda just sellepärast, et seda sulle mingi küberkiusaja sisendanud on.
Küberkiusaja on antud juhul suhteliselt väheütlev ja pisut mööda kõlav nimi. Ma ei kujuta ette miks peaks keegi üldse midagi sellist teisele tegema ja ma ei kujuta ette mis tunne võib olla selle inimese peas parasjagu sellel hetkel kui ta kirjutab kellegile, kas siis anonüümselt või mitte, et ” tapa ennast ära”. Kas nii kergelt siis öeldaksegi selliseid sõnu/lauseid? Kas enam üldse ei mõelda tõelisele tähendusele? Kohutav, kas pole.
Paljud täiesti süütud ja toredad noored on endalt elu võtnud just sellistel põhjustel, et nad ei ole suutnud enam vastu panna sellele kohutavale kiusamisele ja solvamisele internetis. Internetist on kujunenud nii mõnegi inimese jaoks tõeline õudus. Teistest erineda julgevad noored lihtsalt tehakse maatasa, ei ole sugugi palju vaja selleks, et kellegi elu isu ära võtta.
Olen ka ise väiksel määral seda kõike läbi elanud ja seega tean öelda, et see hetk kui sa avad mõne saidi ja lähed ja loed millist teksti ja milliseid alusetuid kommentaare sinu kohta kirjutatakse, see tunne on kohutav,seda tunnet ei ole mitte keegi ära teeninud, sellist alusetut kiusamist pole MITTE KEEGI ära teeninud!
Iga inimene on erinev! Sa ei saa ja sul ei ole õigust mitte kellegile nina alla heita seda milline ta välja näeb, mida ta teeb, mida ta ei tee või kellena töötavad tema vanemad, sest just selliseid kommentaare ma päevast päeva näengi.
Igasugune mõtlemine on kadunud, ei mõelda enam kellele ja mida kirjutatakse, kui lastele heidedakse ette seda kellena töötavad nende vanemad jne jne. See ei ole enam normaalne, see on ületanud igasugused piirid ja ma tahaks lihtsalt karjuda, et “appi”. Ma tahaks küsida, et kus tuleb piir? Kus tuleb piir selle vahel, et lõpetatakse selline kiusamine ja kommenteerimine ja kas üldse tuleb? Kas üldse on võimalik kunagi lõpetada selline pidev solvamine ja kiusamine või ongi internet üks kohutav tee mis lõppude lõpuks hukule viib.
Hea küll, üks negatiivne kommentaar, teine negatiivne kommentaar…suudad veel pea püsti hoida ja vastu pannna, suudad olla üle sellest emotsionaalsest valust ja edasi elada, aga kui päevast päeva, iga päev, pidevalt sind kiustakase, laimatakse ja solvatakse, siis enam lihtsalt ei suuda.
Paljud lapsevanemad ei pruugigi teada mis toimub nende lastega internetis või millega nende enda pealtnäha süütu poeg/tütar tegelikult internetiavarustes tegutseb.
Kas on vaja siis seda, et üha enam noori inimesi endalt elu võtab, et see kõik lõppeks? Kas on üldse võimalik see kõik lõpetada?
Mina siinkohal ei oska öelda ega teha muud kui sisendada inimestesse seda, et “ära tee teistele seda, mida sa ei taha et sulle tehakse”. Sest see tundub kõige õigem olevat, panna kiusaja tagakiusatava olukorda, ehk siis mõistaks ta mida peavad teised läbi elama, kuid ka see pole kindel.
Ma ei üldistanud selle tekstiga mitte kedagi, sest väga palju on veel toredaid ja sõbralike inimesi! Kuid lihtsalt, minu palve teile kõigile ongi see, et enne seda kui te midagi interneti laete, enne seda kui te midagi kellegile kirjutate, enne seda kui te üleüldse midagi internetis teete-mõelge! Mõtle ja siis tegutse!

Ma tõsiselt loodan, et kedagi see tekst mõtlema pani ja küberkiusamist ja üleüldse kiusamist vähemaks jääb, enne kui on hilja, sest mitte ükski noor inimene ei ole ära teeninud seda, et keegi talle kirjutaks, et teda vaja pole või et ta ennast ära tapaks. Iga inimene on siia ilma sündinud erilisena, erinevana teistest ja igal inimesel on oma ülessanne, mitte keegi pole üleliigne!
Kuid, et see kõik paremuse poole liiguks,tuleb igaühel alustada iseendast. Kui tahad maailma parandada, siis tuleb alustada iseendast. Pealtnäha väikeste tegudega suudame ära hoida suuri õnnetusi ja juba ongi maailm parem paik kus elada.
Ma usun ja loodan, et kui igaüks end paremuse poole muudab ja mõtleb selge peaga enne kui midagi kellegile ütleb või midagi internetis teeb, siis varsti ongi kogu see maailm üks parem paik kus elada!

Ma usun ja tean, et te kõik olete tegelikult toredad ja erilised inimesed, lihtsalt laske lahti sellest vihast, kurjusest ja negatiivusest enda sees ja ärge tehke teistele seda mida te ei taha, et tehakse sulle! Iga inimene on erinev ja igal inimesel on õigus elada oma elu täpselt nii nagu tema tahab, hoidkem üksteist!
Loodetavasti polnud see tekst teile lihtsalt mingi haletsusväärne jutt mis teile ühest kõrvast sisse läheb ja teisest jälle välja!

Ma tänan kõiki, kes suvatsesid selle läbi lugeda!