Kukersiit – Eesti Nokia?

Kukersiit, rahvakeeli põlevkivi, on Eesti tähtsaim maavara. Selle põletamisel toodetakse kiviõli, kuid tegelikult on kivimi näol tegu vaid tohutu raskuse all kokkupressitud vetikate ja bakteritega.

Õnneks veel ise selle probleemi ees ei seisa, kuid esivanemate talu Ida-Virumaal on murepunktiks küll. Eesti põlevkivikaevanduste töö on südametu – põlevkivi halastamatu kaevandamine ja sellest mõttetult kalli energia tootmine toob endaga kaasa veel kallima toasooja. Ja põlevkivi lageraie maa all, millest jääb järele vaid tühjus, mida loodus ei täida. Ainuüksi kõige lihtsamal viisil – odavalt ära põletades – tagab põlevkivi tohutu rikkuse vaid väikesele osale Eesti rahvast. Ligikaudu 8000 töölist teenib selles valdkonnas üle eesti keskmise. Väikese linna jagu inimestele tagatakse heaolu suure maakonna ebarahulolu arvelt.

Rääkimata muutustest looduses. Eesti Energia enda loodussõbraliku rohelise logoga kinnitab, et püütakse vähendada enda keskkonnamõju, lubatakse loodusvarasid säästlikult kasutada ja keskkonnaheiteid vähendada. Samal ajal planeeritakse uue kaevanduse rajamist, sest väidetavalt on kaeveväljadel tootmine vajalik kogu Eesti rahvale. Seda kõike selleks, et tagada meile säästvatest lambipirnidest tuppa tulev valgus ja talviti radiaatorites sooja vee kohisemine. Mina isiklikult ei pea seda tootmiseks. See, et kaevandustest jäävad maha Baltikumi kõrgeimad tehismäed, on muidugi vaatamisväärsus omaette.

Kodu lähedal asub kustumatu Kukruse mägi, mis põles enne minu sündi ja põleb praegugi, vaikselt sisemuses hõõgudes. Niiske ilmaga on näha sealt eralduvat suitsu. Talviti on mäetipus lumi sulanud ja kevadeti põleb sealt igal aastal kulu.

Mahajäetud kaevanduskruntidele ning omanäolistele loodusrajatistele saaks luua väga põnevaid harrastuskohti sportlastele. Kiviõlis on sellega juba algust tehtud. Tore, et siin leidub väikegi killuke positiivsust, ent seda peaks olema tunduvalt rohkem. Ei ole palju palutud, et kaevandused jagaksid enda rikkusi kõikide kodanikega, luues enda hävitustööde kohale isamaa ressurssidest saadud kasumi eest võimalusi vaba aja veetmiseks. Kiviõli suusakeskus on rahalistes raskustes ning loodab leida jätkuvat abi Euroopa Liidult. Kas ei võiks küsida abi omadelt?

Internetis on liikvel pilte, kuidas kaevanduste käikude õõnestamise tagajärjel on kogu Ida-Virumaa kaetud vajumise tagajärjel tekkinud nelinurksteke lohkudega. On olnud juhtumeid, kus lehmad vajuvad läbi heinamaa kasutult seisvatesse käikudesse, aga ka selle võib kannatlik eestlane alla neelata. Koos süsinikdioksiidi, vääveldioksiidi ja paljude teiste raskemetalliosadega, mis põlevkivi põledes õhku paisatakse.

Suurim probleem põlevkivikaevandustega on seotud siiski veega – s.o veekogude reostumine, kui läbi maapõue filtreeritud puhas vesi pumbatakse määrdunult välja juhuslikult valitud kohtadesse looduses. Mäletan veel lapsepõlvest, kuidas kaevanduse jõed linna servades voolasid. Kuhu need nüüd on suunatud, seda ei tea, aga iga tonni põlevkivi kohta tuleb maa alt välja pumbata kuni 15 tonni looduslikku vett.

Kõik, kellel on enda kaevuga majapidamine, teavad kaevuvee väärtust. Hindamatu väärtusega maavara, mis tuleb enda kaevust tasuta kätte. Täna on see veel tasuta, kuid Euroopa Liidul on plaanis ka see tulevikus maksustada, pannes inimesed olukorda, kus kaevu ja toas oleva kraani vahele tuleb asetada mõõtur. Kaevanduste tõttu on aga täna tuhanded majapidamised jäänud ilma isiklikust hindamatu väärtusega maavarast. Suur ja koletislik monstrum meeletu ratsaväega võtab majapidamistelt nende suurima väärtuse, jättes inimesed ilma enda kaevuveest ning ühendades sind heal juhul torustikuga, kust saab laiaotstarbelist töödeldud vett. Keegi ei teagi täpselt, kas seda ka juua kõlbab. Varem või hiljem suletakse kõik kaevandused nagunii, sest põlevkivi ei ole lõputult. Alles jääb tühimik looduses, mille eest tuleb lihtrahval maksta väga kõrget hinda.

Autor: Indrek Sepp

Foto: http://www.southampton.ac.uk/~imw/jpg/fireclo.jpg