„Loodan, et puudega inimesed innustavad terveid veelgi rohkem pingutama

Kas teadsid, et ka puuetega inimesed teevad sporti? Milline on minu isiklik arvamus invaspordist, olles sellega ise tegelenud juba kuus aastat?

Alustasin enda invasportlase „karjääri” aastal 2007. Tollal oli see täiesti juhus, et Eesti Invaspordi Liidu korraldatavad võistlused olid otsaga jõudnud Viljandisse, kus ka mina parasjagu olin. Nii noorelt polnud suutnud sellesse maailma väga tõsiselt süveneda ja seetõttu ei teadnud ma varem ka Eesti invaspordist eriti midagi. Toona tegin ma selles suunas enda esimese sammu.

Hingelt olen ma sportlane olnud kogu aeg. Juba väikesena sai isale peale käidud, et ikka korvpallirõngas olemas oleks ning sinna pealeviskeid teha saaksin – ratastoolis olijana. Lõpuks see rõngas olema saigi – sauna ukse küljes ta küll oli, aga asi seegi.

Tänaseks olen võitnud kümneid medaleid erinevatelt võistlustelt invaspordis, enamjaolt ratastoolivõidusõiduga, millele viimased aastad olen otsustanud kindlaks jääda. Lisaks ratastoolikorvpalli Eestisse toomine ja selle arendamine.

14. kuni 22. septembrini toimusid selle hooaja viimased võistlused, need olid Hollandis. Kokku tuli üle mitmesaja sportlase ja niisama palju või isegi rohkem pealtvaatajaid. Viimasteks olid eelkõige koolilapsed, kellele taheti näidata, et puue või mingi „eriline nähtus kehal” ei ole takistuseks elu nautimisel. See kasvatab eluvaimu, tublidust ja iseseisvust veelgi rohkem, kui puudega inimene suudab tervetele tõestada, et ka nemad saavad kõigega hakkama. Mõni vähem, mõni rohkem, kuid eks me kõik vaja enda elus mingil määral abi ning peame oskama seda küsida või enda probleemidele lahendust leida.

Olen arvamusel, et invasportlased peavad enda tulemuste nimel pingutama palju rohkem kui tavasportlased. Miks? Sellepärast, et lisaks tavapärasele trennile ja spordiga seonduvale peavad invasportlased klaarima ka enda puuetest tulenevaid asjaolusid. Me peame palju rohkem muretsema sellepärast, et meil oleks kõik asjad olemas – esiteks enda puude kohaselt ja teiseks spordi vaatenurgast. Näiteks ei saaks ma sõita ratastoolivõidusõitu ilma spetsiaalse ratastoolita, sealjuures ei tohi ma aga ära unustada enda aktiivtooli, mida kasutan igapäevaseks liikumiseks. Mõni peab iga hommik enda külge „siduma” jalaproteesid, et üldse liikuda. Kõik sellised asjad on üsna kurnavad.

Loodan, et edukad puuetega inimesed innustavad terveid olema veel edukamad, kui nad seda siiani olnud on. Pingutada tuleb, samuti tuleb julgeda unistada ja nende unistuste nimel vaeva näha. Midagi iseenesest sülle ei kuku, aga piisava soovi ja pingutuse korral on kõik võimalik!

Foto: http://i.telegraph.co.uk/multimedia/archive/00863/wheelchair_crash_08_863147c.jpg