Miks esindusdemokraatia pole parim valitsemisviis?

Eelistatuimaks valitsemisviisiks loeti antiikajal nt Platoni poolt aristokraatiat kui „parimate võimu, kelle hinges domineerib mõistuslik hingerahu ja kes seetõttu on kompetentsed riigiasju otsustama” (Wikipedia). Miks esindusdemokraatia – ennast algul võib-olla isegi õigustades – ajapikku alla käib, muutudes pahatihti ohlokraatiaks ehk „halvimate võimuks”? Väljendudes seejuures nt finantsoligarhias ehk „ülirikaste võimus”.

Esindusvõimu esmaseks nõrkuseks ongi tema „esinduslikkus”, s.o rahvaesindajate valimine mingiks ajaks positsioonile, kus nad on rohkem või vähem väljaspool enda valijate “haardeulatust”. See on võimu tsentraliseerimise ja seeläbi “rahvast võõrandamise” põhivorme. Isegi kui valijad saaksid enda esindajaid operatiivselt tagasi kutsuda (millist võimalust täna vaevalt et kuskilt leiab), omab esinduslikkus ikkagi teatud „omavoli võimalust”. Rääkimata tänasest tüüpvalimissüsteemist, mis ei võimalda valitute asendamist (näiteks „pärast kolme eksimust” valijate enamuse tahte vastu).

Esindusdemokraatia puudulikkust on kergem mõista, kui võrrelda seda otsedemokraatiaga.

See algab rohujuuretasandil kogukondadest, kus otsuseid langetatakse kollektiivselt (nt referendumide vormis), paremal juhul konsensuslikult läbirääkimiste teel. Ja kus kogu võim on n-ö kogu aeg kõigi silme ja kontrolli all. Kogukonna asju ei otsustata sel juhul kuskil „omaette” väheste väljavalitute, vaid sealsamas kõigi asjaosaliste endi poolt.

Kui kogukondadel on ajada ka kogukondadevahelisi asju, valitakse selleks esindajad, kes siis ajavadki vaid neid asju. Nõnda kujunevad „kogukondade föderatsioonid” valdade, maakondade ja lõpuks ka riigi ulatuses. Taas esindusvõim? Jah, aga selle otsedemokraatlikud mehhanismid tagavad, et kõrgema astme võimul puudub võimalus  hakata „röövima” võimu madalamatelt astmetelt. Kust riik niimoodi – alt üles – loomuldaselt välja kasvaski. Näiteks veel mõni aeg tagasi oli Šveitsi riigiparlament mittepalgaline ja kogunes vaid neli korda aastas (vt Tõnis Tulp “Uskumatu rahvavõimu maa”).

Sellise otsedemokraatiaga „kindlustamata” esindusdemokraatia libastub varem või hiljem mõnel järgmisel moel:

1) Valitud seaduseandja, tajudes kontrolli vähesust, võib langeda kiusatusse hakata vastu võtma seadusi, mis „igipõlistavad” tema võimu;

2) Rahvaesindajad satuvad kõiksugu “lobistide” surve alla nii heas (altkäemaksud) kui ka halvas (ähvardused) võtmes;

3) Suurmajandusringkondadele kuuluv peavoolumeedia võib püüda mustata neile mittevastutulelikke rahvaesindajaid ja üles kiita talle lojaalseid;

4) Paratamatult tekivad elitaarsed „tagatoad”, kes püüavad omalt poolt survestada (nt erakonna liinis) enda seadusandjatest kolleege;

5) Selle tulemusel hakkab rahva usaldus rahvaesindajate vastu vähenema ning seegi vähene kontakt, mis algul oli, katkema;

6) Selliste „luukeredega” nõrgestatud rahvaesindajad pole enam võimelised tagama õiglust seadusandlikus-, täidesaatvas- ja kohtuvõimus, samuti massimeedias;

7) Kui „kala pea” niimoodi „mädaneb”, kaotades tõhusa teovõime, võib erapoolik peavoolumeedia asuda valijaskonda süstemaatiliselt juhmistama, et too ei kaotaks lootust ja läheks ikka ja jälle valima.

Mis veel?

Seetõttu peaksime pöörama pilgu kas otsedemokraatia või – kui selleks polda veel valmis – aristokraatia poole (vt nt Mihkel Kunnus “See pole demokraatia, vaid aristokraatia kriis”).

Aristokraatia üks vorme minu jaoks on „valgustatud monarhia” – kuningriik. Aga selle eelistest ja võimalikest loomise teedest juba mõnes järgmises loos. Ütlen vaid ette, et kuningriik võiks lahendada meie põhiprobleemid mõne vähese kuuga.

Peeter Liiv

Puhastaevas.ee

Foto: http://www.hermes-press.com/constcon.jpg