Miks me vajame nii palju und?

Universaalne tõde inimeste puhul, kes hindavad mugavust ja lõõgastumist, on see, et me armastame magada. Jah, see raiskab palju aega, kuid meil ei saa sellest kunagi küllalt. Miks me seda nii väga vajame? Miks on nii, et võime kiiremini surra une- kui toidupuudusesse?

Inimene veedab enda elust keskmiselt 25 aastat magades. Ei ole aga suudetud leida ühtegi teaduslikku konsensust selle kohta, miks me seda tegema peame. Meie aju igatahes arvab, et magamine on oluline. Nimelt on meie hüpotalamuses kogunenud kobarasse rakud, mis töötavad nagu taimer. Kui sa oled ärkvel ja viibid valguse käes, eritavad rakud nn ärkveloleku-hormoone (nt kortisool) ja surub alla nn unehormoonid (nt melatoniin). Kui on pime, siis vastupidi.

Teine põhjus, mis päästab valla meie tungi magada, on adesoniini varustumine ajus. Uuringud väidavad, et kui ajju kuhjub piisavalt palju adenosiini, siis muutub inimene uniseks. Magades adenosiini tase langeb. Seega me magame, kui meie aju meile ütleb, et on aeg magada. See ei vasta aga suuremale ja üldisele küsimusele, miks me ikkagi nii tungivalt magada ja vabatahtlikult teadvuseta olekusse laskuda tahame.

Teadupoolest magavad kõik imetajad. Mõned teadlased arvavad, et öine inaktiivsus on evolutsiooniline adaptsioon, mis suurendab loomade ellujäämise võimalusi looduses, hoides neid magades erinevate ohtude eest. Seega võib magamise üks eesmärkidest olla sinu hoidmine liikumatu ja tegevusetuna, et sa ei tõmbaks endale öisel ajal liiga palju tähelepanu.

Ometi magab džunglite kuningas lõvi ööpäevas lausa 15 järjestikust tundi, mis tähendab, et järgmise teooria kohaselt on magamine parim viis energia kokkuhoidmiseks. Enamik elu – vähemalt looduses – tuleb koguda kaloreid, et siis jõuaks elus edasi minna. Inimesed kasutavad magades ligikaudu 10% vähem energiat, sest magamise ajal langeb inimese kehatemperatuur ja aeglustub hingamine ning südametegevus.

Eelkõige pakub magamine meile aga aega taastumiseks. Magamine on lõppude lõpuks see aeg, mil sa kasvatad enda lihaskudet, sinu rakud parandavad ennast ning keha vabastab kasvuhormoone. Tekib küsimus, miks me ei saa seda kõike teha siis, kui oleme ärkvel?

Meie aju vajab und sama palju kui meie keha. Uni aitab ajul ennast noorendada, kuid mis veel olulisem, ennast ümber korraldada. Päevast päeva puutume kokku paljude asjadega, millest suuremat osa tahame arvatavasti hiljem ka mäletada. Sellise teooria kohaselt on magamine aeg, mil aju mängib päevasündmused uuesti läbi ja talletab need. Magamine aitab hiljem paremini meenutada, mida inimene kindlal ajal tegi. Nii et järgmine kord tee enne tähtsa otsuse langetamist väike uinak – sinu aju võib seda vajada ning ka otsuse langetamine saab kergem olema. Magamine aitab aju kõigest üleliigsest, mis sinna päeva jooksul koguneb, „puhastada”. Ilma igapäevase „puhastuseta” peaks sinu aju vastamisi seisma tohutu energiapuudusega.

Probleem seisneb aga selles, et inimesed ei maga piisavalt. Täiskasvanud inimene vajab ühes ööpäevas keskmiselt 8 tundi und ning teismelised ja lapsed veelgi rohkem. Lühikene aeg ilma uneta ja inimene märkab kohe, et tema keha ei funktsioneeri täitsa nii nagu peaks: väheneb loogiline mõtlemine ja keha ei vasta enam stressile nii instinktiivselt, iga väiksemgi asi tekitab ärevust ja paanikat. Mida kauem on inimene magamata, seda hullemaks olukord muutub. Esmalt kannatavad unepuuduse käes mälu- ja reaktsioonivõime, pärast mitmepäevast unepuudust tekib paranoia, mis võib omakorda edasi viia elavate hallutsinatsioonide tekkimiseni.

Küsimus on, kas unepuudus võib ka tappa? Vastus on kahtlemata jaatav, sest magamine on tihedalt seotud immuunsüsteemiga. 1980ndatel aastatel Alan Raksha poolt rottide peal läbiviidud uuringu käigus surid kõik rotid kahe nädala jooksul. Surma põhjus? Pikaajaline unepuudus.

Nüüd tahad ilmselt teada, kui kaua võid ilma uneta olla? Pikim dokumenteeritud juhtum ulatub tagasi 1965. aastasse, mil inimene oli vabatahtlikult ärkvel 264 järjestikust tundi ehk laias laastus 11 päeva. Rekordi püstitas 17-aastane Randy Gardner ühe teadusprojekti raames. Kuigi füüsiliselt oli poisiga kõik korras, kirjeldati teda hiljem kognitiivselt düsfunktsionaalsena. Pikaajalise ärkveloleku ajal koges ta hägustunud nägemisvõimet ja tahtmatut silmade liikumist, samuti ulatuslikku paranoiat ja elavaid hallutsinatsioone.

Allikas: Gizmodo

Foto: http://news.everest.edu/wp-content/uploads/2009/08/sleepingwomanwithmoon.JPG