Miks see mind häirib ehk meie emotsionaalne reaktsioon elule

Meie, inimesed, oleme juba enda olemuselt väga emotsionaalne liik. Selle üle, miks just meile ja mitte teistele selline võime anti, on arutletud juba aastaid, kui mitte sajandeid. Mõnede arvates on tegemist ellujäämismehhanismiga. Teisalt suudavad mõned aga vähemalt näiliselt triivida läbi elu, ilma et seoksid ennast millegagi liialt emotsionaalselt. Nad ei pruugi aga olla nii õnnelikud kui need, kellel on tervislik ja emotsionaalne reaktsioon elule.

Vahel on emotsionaalne reaktsioon ka hea. See on loomulik näiteks olukorras, kus keegi sureb – kurvastame, nutame ja tunneme kohutavat kaotust. Teinekord väljendub emotsionaalsus aga viha või kadeduse näol, mis ei ole sugugi positiivsed tunded. Need ainult õhutavad ja kiirendavad probleemi, luues kogu protsessi käigus halbu emotsioone. Võid ju arvata, et ongi parem enda pettumus auruna välja lasta, mitte seda pikalt pudelis suletuna hoida.

Selle asemel elu niimoodi vaadata, pead endalt küsima – miks see mind häirib? Mõtle sellele hetkeks. Mis põhjustas sind paigutama nii palju tähtsust sellele ühele ainsale asjale, inimesele või olukorrale? Me laseme just enda emotsioonidel esimesena kontrollida neid asju, mis meiega juhtuvad. See on nagu kiirreageerimine. Kahjuks põhjustab tugev kiindumine millessegi liiga palju stressi meile ja meid ümbritsevatele inimestele.

Kui sa lõpuks mõistad, et kõigel, mis selles maailmas eksisteerib, ei ole mingit loomuomast jõudu – välja arvatud see, millise tähenduse sina asjadele annad – peaks vastus olema üsna selge. Asjadele ei ole tõepoolest alati vaja nii suurt tähtsust omistada. See ei tähenda, et meist peaksid nüüd saama tundetud ja hoolimatud robotid, ei. Asju tuleb enda jaoks õiges perspektiivis hoida.

Lase enda egost lahti

Inimloomuse teine õnnetu külg on ego. Meile tundub, et tahame või isegi peame enda ego iga hinna eest masseerima. Sinu ego, millele iga vastane väljakutse võib esitada, võtab automaatselt sisse kaitsepositsiooni. Jällegi pead endalt küsima, miks see sind häirib. Kas kõik teised eksivad ja sinul on õigus või mängib sinu ego sinu peal lihtsalt koerustükke. Vihjena võin öelda, et tegemist on viimase variandiga. Isegi kui sul on õigus.

Teine küsimus, mida endalt küsima pead – mis on halvim, mis juhtuda võib? Võin kihla vedada, et astudes olukorras sammu tagasi ja seda analüüsides ei suudaks inimene üheksal korral kümnest välja tulla tõeliselt paikapidava vastusega. Miks siis üldse endale sellist stressi tekitada? Chill, man!

Kui me vaid lubaks enda argimõistusel valitseda meie kõikide otsuste üle. Võid ju arvata, et iga kord see lihtsalt ei ole võimalik, kuid see ei ole tingimata nii. Lisaks pidevale küsimisele, miks see mind häirib ja mis on halvim, mis võib juhtuda, pead kaotama ka selle ebareaalse kinnituse, mille sinu ego nendele asjadele on loonud. Lase asjadel lihtsalt olla. Milleks kruttida end üles ja lasta end häirida asjadest, inimestest ja olukordadest, millel puudub absoluutselt igasugune otsene mõju meie elule? Kui lõpuks mõistame, et enamik asju siin elus on mööduva iseloomuga ja enamjaolt ei ole nende näol tegemist millegi olulisega, saame lõdvestuda ja lasta stressil minna. Andke enda egole puhkust, elu ei pea olema üks suur võistlus.

Muutus on konstante, miks mitte sellega kaasa liikuda?

Ei ole ühtegi põhjust muretseda asjade pärast, mille üle sul kontroll puudub. Eriti asjad sinu minevikust. Kuigi see tundub ilmne, siis pead mõistma, et minevik on just see, mida nimigi ütleb – minevik. Sa ei minna ajas tagasi ja seal midagi muuta. Loodetavasti saad sellest aga küll midagi õppida. Liigu pidevalt edasi ja lase minevikul olla see, mis ta on.

Öeldakse, et ainus asi, mis on jääv, on muutus. Enamikul juhtudel on muutuse näol tegemist hea asjaga. Vastasel juhul jääksime selle lõputu tsükliga, mis kunagi ei muutu, lihtsalt jänni. Kuigi asjade familiaarsus tõukab meid sageli uue poole, siis mõne aja pärast võid ka sellest tüdineda ja leiad end otsimas midagi veel uuemat ja paremat. See omakorda viib ainult nõiaringini – s.o rahulolematuse ja stressini. Miks mitte vabastada end selle ahnuse ja rahulolematuse küüsist? See on sinu ego, mis ütleb sulle, mida sa tahad. See ei ole aga midagi, mida sa tingimata vajad.

Elu ei keerle ümber sinu, vaid sinu koha ümber selles elus

Meeldib see sulle või mitte, aga sinu ego teeb sulle just seda, mis sinu jaoks esimese asjana parim on. See on väga kahetsusväärne, sest tõeline õnn sõltub ju suuresti sellest, mis on parim teisele ja alles seejärel sinule. Egol on aeg istuda tagaistmele.

Kasvata endas positiivne, kaastundlik ja hinnangutevaba suhtumine ennast ümbritsevate inimeste suhtes. On nad siis sinu perekond, sõbrad, praegused või varasemad vaenlased, inimesed, keda sa pole veel kohanud ja inimesed, keda alles kohtad. Isegi loomad ja ümbritsev loodus vajab sinu kaastunnet ja lugupidamist. Lõpeta enda ego kuulamine ja sa leiad tõelise tee õnneni. Pea meeles endalt küsida, miks miski sind häirib. Ära langeta hinnanguid või mõtle ennast ümbritsevast maailmast negatiivselt. Suhtu elusse positiivselt ja sa võid üllatuda, kuidas elu sind siis vastu võtab – lõdvestunult ja stressivabalt. Elu tasub sulle alati samaga.

Allikas: http://timorous.hubpages.com/hub/Why-Does-It-Bother-Me-Your-Emotional-Response-to-Life

Foto: http://s3.hubimg.com/u/6029798_f260.jpg