Milline on kultuurne keelekasutaja?

Carl Robert Jakobson ütles esimeses isamaakõnes: „Peaasi aga, kust ühe rahva vaimuharimise järge ära tuntakse, on temal keel. Keel on ühe rahva harimise kandja, ja seepärast ka tema kauni korra ja priiuse sünnitaja, on tema kõige kallim pärandus. Keel on kes üht rahvast rahvaks teeb, ta varjab üht lõpmata väge ja pühadust enda sees. Keel ja mõistus käivad käsikäes, sest keel on avalikuks saanud mõistus. Sellepärast võime ka sellest, kui kaunis ühe rahva keel on ja kui palju teda haritud, kõige paremini ära tunda, missuguse vaimuharimise järje peal rahvas ise seisab.”

Kui keel on rahva harimise kandja ning kalleim pärandus, siis miks näib, et üha vähem inimesi kasutab keelt kultuurselt ning pigem räägitakse keelt, mille puhul on raske kindlaks teha, kas tegemist on eesti keele, inglise keele või mõne uue äsja välja mõeldud keelega? Milline üleüldse on kultuurne keelekasutaja?

Kuigi minu emakeel on eesti keel ning olen seda terve elu kõnelenud, ei julge ma väita, et olen üdini kultuurne keelekasutaja. Samas usun, et olen ehk kultuursem keelekasutaja kui paljud minu eakaaslased. Kultuursem seetõttu, et kasutan enda kõnes väga vähe ingliskeelset slängi ning räägin sõnadega, mille tähendust kindlalt tean.

Palju on muutnud tänapäeva noorte keelekasutust ja kirjutamisoskust ka sotsiaalmeedia, kus pea kõik noored enda aega veedavad. Arvatakse, et sõpradega suheldes võib kirjutada ükskõik kuidas, kuid hiljem hakkab see segama ka n-ö ametlikemaid kirjutisi kirjutades. Küll ei teata sõnade õigeid vorme, kasutatakse slängi ning ei teata, millise sõna järel kasutada koma või koolonit. Arvan, et oskus õigesti kirjutada ning moodustada selgeid ning mõistetavaid lauseid on kultuurse keelekasutaja üks peamiseid tunnuseid. Olen palju enda sõprade suust kuulnud küsimusi teemal, miks ma suhtlusvõrgustikes niivõrd korrektselt kirjutan, alustades lauset suure tähega ning lõpetades punktiga. Miks peaksin sõpradega suheldes kirjutama teisiti kui seda näiteks koolis tehes?

Lugedes Ilmar Tomuski arvamuslugu „Suurim oht eesti keelele on laste vähene lugemus”, olen nõus autoriga, kes väidab, et kõige suuremaks ohuks eesti keelele on laste vähene lugemus ning toortõlked. „Võib-olla saab see alguse lapsevanemate vähesest lugemusest või sellest, et lapsevanemad ei oska või neil ei ole aega suunata lapsi raamatu juurde,” arvas Tomusk Vikerraadio saates Uudis+ (20.06.2011). See, kuidas vanemad räägivad, ja mida nad räägivad, mõjutab paratamatult lapse keelekasutust ja lapse keelelist arengut. Seega saab kõik alguse kodust.

Eks igaühel on erinev arusaam kultuursest keelekasutusest, kuid minu meelest on kultuurne keelekasutaja isik, kes teab, millal, kus, kellega ja kuidas rääkida, s.t valib erinevates suhtlusolukordades ka selleks sobiva keelekasutuse.

Foto: http://engine.koduleht.net/templates/keelehooldekeskus/files/mdl_files.php/vals_5.indd.pdf