Oma on parem

Mulle meeldib nimetada praegust aega, milles elame, ootamatuse ajastuks, sest iga värske uudis meediaväljaannetes võib kajastada informatsiooni mõne järjekordse totaka maksustamisidee või lahvatanud poliitskandaali kohta. Irooniline on mõelda, et just ootamatustest sõltub paljude eesitmaalaste elukvaliteet, sest rahastamisskandaalid või lokkav korruptsioon ei jäta meist kedagi puutumata. Pinev aeg on pannud mind mõtlema, kas linnainimene, kellele riik on kõik võimalused ukse ette toonud, elab täna paremini kui maainimene, kellele on jäänud ainult mure ja rõõm hajaasutuse üle?

Ma olen küsimusele enda sees pikalt vastust otsinud. Mida üldse tähendab „paremini“ ? Tähendab see paksemat rahakotti kallimate väljaminekute lubamiseks? On see parem infrastruktuur ja rohkem valikuvõimalusi poeriiulitel? Või hoopis rahulolu ja kindlustunne, mis lubab iga päev ärgata teadmisega, et kõik, mis mul on, on ehe ja päriselt minu?

Eks see jääb igaühe enda otsustada, kuidas sõna defineerida. Minu jaoks aga ei tähenda „paremini“ kristalselt läikivat üürikorteri põrandat, vaid just seda viimast- teadmist, et ma pole panga-, töö- ega liisinguori. Kuigi laenu võtavad ka maainimesed, on neil minu arvates siiski palju rohkem võimalusi parema elu nimel. Maainimene tõuseb igal suvehommikul üles teadmisega, et võimalus on minna oma põllule ja näksata sealt paar kurki või võtta kasvuhoonest oma enda tomatit. Linlane seevastu istub autoga liiklusummikus, seejärel seisab ostujärjekorras ja peab paratamatult tõdema, et üks väärtuslik tund tema päevast on raisatud. Maainimene võib iga kell tõmmata jalga tossud ja suunduda loodusesse jooksma ning oma mõtteid ja tervist sel viisil värskendada, samas kui linnainimene tangib auto ja sõidab kohati sõjatandrit meenutavat maanteed mööda mõnele ehitatud terviserajale. Maamees võib kutsuda külla sõbrad ja nendega istudes jutustada terve öö, sest hõre elamurajoon välistab võimaluse elada pappkarpe meenutavates elamutes, kus ühe maja uks algab seal, kus lõppeb teise maja aken. Ta võib vabalt aknast välja vaadates nautida miljonivaadet metsatuka sisse loojuva päikese näol, ilma et mõni suurärimees oleks otsustanud rajada klaasist pilvelõhkuja just tema akna alla. Ta võib sõita saaniga mööda lumiseid metsaradu, suusatada oma enda põllupeal ja tuua jõuluks tuppa kuusepuu oma enda metsast, kartmata, et kõige ilusamad on valikust otsa saanud. Ta ei pea juba enne beebi sündi broneerima lasteaiakohta ja muretsema, et sobivat koolikohta pole omavalitsusel tema järeltulijale pakkuda. Jah, maanaine ei saa koduvallas nautida kontserti, kus esineb Lady Gaga või Robbie Williams, kuid pisikesed rahvaansamblid soojendavad südant vaat et pareminigi. Maainimene ei saa küll minna igal ajal restorani ja nautida delikatesse, kuid ta saab küpsetada kodusooja leiba oma ahjus. Ta ei saa lubada endale iganädalast SPA külastust, kuid oma saun asendab seda mitmekordselt.

Vahel mulle tundub,et riik oma üllatusi pakkuva tegevusega üritab maarahvast välja imeda viimasedki elumahlad ja sundida kõiki urbaniseeruma, kuid oma maalappi, rohelist muru ja kevadel õitsevaid õunapuid ei asenda ikkagi mitte miski. Linlane elab küll keset luksust ja glamuuri, kuid tuule pöördudes on ilusal elul lõpp- pangalaenus olev korter ja liisingus auto ei saa kunagi olema päriselt tema oma. Ja just seepärast elavadki paremini maainimesed.