Pikaaegse vaimse üksinduse mõju

Ma ei ole küll psühholoog, kuid kirjutan sellel teemal enda kogemuse läbi. Seda, mida olen tähele pannud nii enda kui ka teiste juures – räägin end üksinda tundvatest inimestest. Mitte neist, kes end aeg-ajalt üksildasena tunnevad, vaid neist, kes eesmärgiliselt omaette hoiavad.

Olen noor inimene, kellel on elu jooksul paar-kolm sõpra olnud, kõik veel teises Eesti otsas. Samas oman küllaltki suurel arvul tutvusi. Põhjus, miks ma neid tutvusteks nimetan, peitub faktis, et nendega kokkusaamisel tunnen end üksildasena, kuna erinevusi on rohkem kui sarnasusi.

Kui ma olin lasteaialaps, siis olin suhtlev ja seltsiv. Mul oli ka eripära: suutsin teha keskendunult mitut asja korraga, näiteks kuulata raadiot ja vanemate juttu ning samal ajal veel lugeda. Mingil hetkel hakkasin norimise tõttu inimestest eemale tõmbuma.

Enne kooli minekut suri minu sõbranna. See vapustas mind nii põhjalikult, et muutusin kõikide väiksemategi ärrituste suhtes ülitundlikuks. See põhjustas omakorda norimise suurenemise. Keerlema hakkas spiraal, kus minu enesehinnang muutus aina madalamaks, muutusin eraklikumaks ja norimine muutus tugevamaks. Kui ma lõpuks selle spiraali pidama sain, olid kahjustused minu vaimsele küljele jäädavalt märgatavad: ma ei tahtnud kellegagi suhelda, eelistasin üksinda olemist ja arvutimängude seltskonda. Kadus huvi joonistamise, muusika ja kirjutamise vastu. Samuti kadus võime mitmele asjale korraga keskenduda, tekkis hajameelsus ja nüüd on mul raskusi isegi ühele asjale keskendumisega ning väljakutsetele vastu astumisega. Selle kõige taga peitub minu madal enesehinnang, mis tekkis mitmete asjaolude kokkulangemisel.

Esimene neist oli kiusamine. Alates lasteaiast kiusati mind pidevalt. Kõige hullem, nendele ei julgenud minu „sõbrad” vastu hakata, vaid nad läksid koguni sellega kaasa. Lõpuks viskas ka minul kops üle maksa ning käiku tuli füüsiline vägivald. See polnud aga lahendus ning edasise norimise käigus sihiti juba enesekindluse alandamist, mis ka õnnestus.

Järgmine kokkulangevus oli toetajaskonna kadu. Minu ainsaks toeks jäi perekond ja paar mainimisväärset inimest. Nende nimed jätan siiski enda teada, sest seda artiklit lugedes tunneksid nad end ära.

Kui ma sain 14, lisandus veel mitu tagasilööki. Hinded langesid silmnähtavalt, jäin järjest tihedamini haigeks ning depressiivsed mõtted muutusid igapäevaseks nähtuseks. Kiusamine jätkus ning nüüd oli minu ainsaks toetuseks perekond, katkine suhe petisega ja hunnik nn interneti-sõpru. Suures vihas muutusin egoistlikuks. Suutsin lõpuks küll enda allakäiguspiraali peatada, kuid valusa hinnaga: kaotasin mitu „sõpra” kellega varem interneti vahendusel suhtlesin. Nimelt olin asutanud eduka väikese klubi, mis koondas kirjanduse ja paranormaalsuste huvilisi. Andsin selle üle uuele inimesele, kuid enne seda kustutasin kogu luulevõistluse ära. See sai mulle saatuslikuks, kuna nüüd olen seal „see, kellest ei räägita”. Inimesed said väga palju haiget, mistõttu hakkasin arvama, et olengi siia maailma ainult halva toomiseks loodud. Hakkasin end ka kodus üksinda tundma, olles vahepeal emaga nii tülis, et kass ja koer saavad ka paremini läbi kui meie.

Praeguseks on olukord küll paranenud, kuid minu enesekindluse puudumine annab endiselt tunda. Tunnen ka enda tüdruksõbrast eemal olles end aeg-ajalt üksinda. Tunnen ennast lihtsalt üleliigsena, olgugi et see tegelikult nii ei ole. Samuti ei taha ma enda praegust asukohta koduks nimetada, kuigi kunagi tegin ma seda heameelega. Ühest ülikoolist kukkusin juba välja ja kui varem olin kindel, mida ma elus tahan, siis nüüdseks kahtlen peaaegu kõiges. Ja kui mul peaks jälle üksilduse tunne tekkima, siis on raske sellega toime tulla ja seda eemale peletada.

Kodus on kõik korras. Emaga tuleb ikka aeg-ajalt vaidlusi ette, kuid ei esine olukordi nagu teleseriaalis “Suletud uste taga”. Endiselt tunnen end aeg-ajalt üleliigsena, sest mul ei jätku piisavalt enesekindlust millegi suure saavutamiseks. Kui ka olen midagi juba saavutamas, tekivad tagasilöögid ja edasi proovimise asemel annan lihtsalt alla.

Järgnevaks toon näitena välja sõbranna Helina (nimi muudetud autori poolt). Temal oli samuti kodus kõik korras, kuid sellegipoolest tundis ta end ikkagi üksikuna. Suhtluse alguses ei saanud ma aru, miks ta peaks ennast üksikuna tundma, kui tal on tuttavad, sõbrad ja koolis teda ei norita. Hiljem avaldus siiski asjaolu, et ta erineb enamik inimestes kahe asja poolest – ta on hella südamega ja hoolib kõigist liiga palju, mistõttu saab ta ka palju haiget, kuna seda kasutatakse julmalt ära. Samuti esineb tal tervisehäire, mis esmapilgul nii halb ei tundugi, kuid mis tegelikult sugugi normaalne ei ole, s.o pidev jalgade valutamine.

Neid, keda Helina sõpradeks nimetas, oleksin mina nimetanud tuttavateks. Õnneks esines tema puhul ka paar head sõpra. Kui Helina otsustas, et tahab elust lahkuda, palusin ma temalt, et ta võtaks enne järelemõtlemiseks kaks kuud aega. Selle aja sees rääkisime tihedalt, kusjuures ma suunasin meie jututeema alati temast hooliva noormehe peale. Lõpuks otsustas ta siiski, et elu on elamist väärt ja seda pelgalt selle tõttu, et nende kahe sõbraga veedetud aeg oli piisavalt väärtuslik, et elama jääda.

Seega kui keegi otsustab, et tal on üksi parem, on see üks ohu märkidest, et midagi on inimese juures väga korrast ära – mitte mõistusega, vaid hingeeluga. Inimene muutub seejuures tavaliselt väga umbusaldavaks ja temaga kontakti loomine muutub järjest raskemaks. Täpselt sama olen täheldanud mitmete sõprade juures, kes on end üksildasena tundnud. Alguse on saanud kõik kas koolis esinevast vaimsest (rääkimata füüsilisest) vägivallast või sõprussuhete vähesusest või koguni puudumisest. Inimene on elus rohkem kannatanud kui õnne tundnud. See võib omakorda tekitada madala enesehinnangu ning eneseväärikuse ja -väärtuse kadumise. Kõik need tegurid võivad koosmõjus lõpuks viia aina rohkem levivate koolitulistamiste ja enesetappudeni. Enne, kui vaatate inimestele ülevalt alla, vaadake neile otsa.

Foto: http://pastorkylehuber.com/wp-content/uploads/2011/08/Loneliness_by_mehrdadart.jpg