Sõjad luubi all (1. osa): miks I ja II maailmasõda on võltsid?

Koolis on palju erinevaid õppeaineid, mida püütakse õpilastele selgeks teha. Kahjuks üks ebapopulaarseimaid on ajalugu. Üldjuhul õpilastele ei meeldi ajalugu, sest seal peab niivõrd palju lugema, fakte pähe õppima ning tegema muud ebameeldivat. Sõna ajalugu tektitab juba antiikse ning igava tunde. Esmapilgul võib ju see väsinuna tunduda, kuid ajalool on vägagi huvitav omadus. Ajalool on võime korduda tulevikus uuel kujul.

Selleks, et tunda tulevikku tuleb rännata minevikku.

Rääkides ajaloost, ei saa mainimata jätta sõdasi. Need on justkui ajaloo sümbolid. Üldiselt on teada, et sõdu peeti ikka selleks, et kontrollida suuremat maa-ala, mis tähendab suuremat rikkust. Tänapäeval on sammuti palju sõdu, kuid nende eesmärk ega ometi ei ole ju kontrollida teist riiki (loe suurendada maa-ala) või rikastuda. Nende eesmärk on lihtsalt kaitsta riigikodanikke otsese ohu eest. Onju? Üllas eesmärk, kuid kas see pole mitte pettevari, mille taha on peidetud iidsed sõjapidamise põhjused – kontroll teise riigi üle ning rikastumine.

1. septembril 1939 tungis Saksamaa Poola aladele. See pani pahaks Suurbritannia ja Prantsusmaa ning teine maailmasõda oligi alanud. Samal ajal kui Euroopas käis jube rüüstamine, elasid ameeriklased rahulikult. Nad olid arvamusel, et las eurooplased ise lahendavad oma probleeme. Ei ole vaja neil ohtu seada pereliikmed. Kahjuks või õnneks sama ei tundnud tolleaegne valitsus eesotsas president Franklin D. Roosevelt. Nende suu lausa tilkus sellest “kullapajast”, mis oli teise maailmasõja all peidus. Nad ei suutnud mitte kuidagi eemal hoida ilastavat lõuga ja vesistavaid silmi. Oli ainuke probleem. Rahvas ei tahtnud sõda, kuid lahendus sellele oli lihtne. Tuli luua hirm…

7. detsember 1941, Pearl Harbor – Ameerika Ühendriikide mereväebaas Hawaii saarel. Valitsus oli teadlik Jaapani eelnevast hoiatusest, et kui USA sõjalaev peaks uuesti Jaapani merepiiri sisenema, siis nad korraldavad rünnaku Pearl Harbor’i vastu. Rahvas seda aga ei teadnud. 7. detsembril USA teadlikult narritas Jaapanit ning sealt see rünnak tuligi. 2402 ameeriklast suri ning rahval tekkis SUUR HIRM. Nad lausa palusid põlvitades, et nende Suure Vend ehk valitsus tõttaks appi ning kaitseks neid suure ohu eest. Täpselt nagu lapsena. Kui sul oli suurem vend ja sind parajasti kiusati, siis sa kohe palusid appi suurt venda.

Salakaval plaan rahva toetusel sõtta minna sai teoks. 8. detsembril astus USA teise maailmasõtta ja oi kuidas see pani suud sõjaväetööstustel ning inimestel, kes nendess investeerisid, veelgi rohkem tilkuma.

Teine maailmasõda lõppes laastavalt ning ennenägematult. USA heitis tuumapommid kahele Jaapani linnale – Hiroshimale ja Nagasakile. Need kaks pommi põhjustasid u 260 000 SÜÜTU inimese surma.  Kogu sõda maksis ise 70 miljonit inimelu (esimeses maailmasõjas tapeti “kõigest” 9 miljonit inimest).

 

Artikli alguses tõin välja kaks põhjust, miks tänapäeval enam sõdu ei peeta. Need olid kontroll teiste riikide üle ning rikastumine. Kas need põhjused tõesti ei kehti teise maailmasõja kohta? Või äkki ikka kehtivad?

Alustame kontrollist teiste riikide üle.

Ameeriklased olid rahul. Kogu ohus olnud rahvas oli rahul, sest oht kõrvaldati. Nüüd olid enamus nõus igasugusteks sõda ennetavateks meetmeteks (kasvõi oma privaatsusest loobuda), et ainult järjekordset katastroofi ei toimuks. Loodigi ÜRO (Ühinenud Rahvaste Organisatsioon). See globaalne organisatsioon andis käputäie inimestele mingisuguse kontrolli või järelvalve mitmete maailma riikide üle. Pärast seda tekkisid ka Euroopa Liit, Euro, Euroopa Keskpank, NATO jms. Need organisatsioonid justkui tsentraliseerisid ehk koondasid võimu väikese grupi inimeste kätte.

Kõrvaltekstina olgu ära öeldud, et natslikkus Saksamaal planeeris Adolf Hitler ühendust, mis kandis nime Europäische Wirtschafttsgemeineschaft’iks (tõlkes Euroopa Majandusühendus), mille ülesandeks oli kogu Euroopa võim tsentraliseerida Saksamaale. See ei läinud läbi, sest teiste riikide rahvale see loomulikult ei meeldinud. Tänapäeval on meil lausa rahva toetusel loodud ülalnimetatud organisatsioonid (EL, ÜRO jne), mis juba on tsentraliseerinud pea kõik Euroopa riigid suuremal või vähesemal määral. Kas see ei kõla teiste riikide kontrollimisena? Küll papi Adolf ikka rõõmustaks! Teema sümboolsed vuntsid lausa kargaksid püsti.

• Papi Adolfi üllatus oleks suur kui ta vaid näeks, kuidas tema plaanid on tänapäeval täide viidud.

Selgub, et teise maailmasõja tagajärjel võidi saavutada tõesti mingisugune kontroll teiste riikide käekäigu üle, kuid kuidas on lood rikastumisega.

Pärast teist globaalset konflikti olid kõige rohkem rahul suured sõjaväetööstused, pankurid ning globaalne eliit, kes teenisid miljardeid kui mitte triljoneid rahaühikuid investeerides absoluutselt kõikidesse sõjas võidelnud pooltesse. Need, kes rahastasid demokraatlikut Ameerika, rahastasid ka natsionalistlikku Saksamaad. Pärast sõda oli neil taskud rahast pungil ja meel rõõmus, kuid ega nende kõht ei olnud ju ometigi täis. Süües kasvas isu ja oli aeg uute projektide kallal töötama hakata…

Jätkub reedel (26.07)!

Autor: Sander Lebreht

Foto: Tuumaplahvatus – http://www.quantumrevolution.net/wp-content/uploads/2013/05/nuclear-bomb-explosion2.jpg