Tapjamesilased haaravad võimu?!

USA lõuna- ja läänealadel on iga aastaga üha suuremaks probleemiks muutunud ülimalt agressiivsete putukate rünnakud, mis on isegi kaasa toonud surmajuhtumeid. Nendeks putukateks on nn tapjamesilased.

Viimasel ajal on USA lõuna- ja edelaosariikides üha enam kuulda uudiseid, kuidas putukad tapavad inimesi. Nendeks putukateks on väga agressiivse iseloomuga afrikaniseerunud- ehk tapjamesilased. Alates 1990. aastast on need putukad hõivamas üha suuremat asuala USA kesk- ja lääneosas ning seeläbi ka ohustamas inimeste elusid.

1957. aastal aretas Brasiilia geneetikust mesinik Warwick E. Kerr Aafrika ja Euroopa mesilaste sugulise ristamise käigus välja uue liigi ehk afrikaniseerunud mesilase (Apis mellifera). Kuigi ta üritas hoida Aafrika mesilasi pesast lahkumast, pääsesid paarkümmend emasmesilast ja nende hübriidid vabadusse ning alustasid invasiooni laiematel aladel. Oma loomu poolest on need mesilased kaitsvad ja seetõttu käituvad nad oma vaenlaste suhtes väga agressiivselt. Sellest tulenevalt on seda liiki hakatud nimetama ka tapjamesilasteks.

Nende metsikuma vormi puhul võib juhtuda nii, et kui näiteks pesakonna liiget häirida kuidagi või sattuda nende pesale lähemale kui 5 meetrit, on kindel, et rünnakust segaja ei pääse. Erinevalt üksikute mesilaste nõelamistest on tapjamesilaste rünnakul neid aktsioonis mitusada. Seetõttu võivad nende rünnakud olla osadele ka surmavad. Samas on kodustatud afrikaniseeritud mesilased ligi kaks korda produktiivsemad meetootjad.

Kõige hukkunuterohkemaks rünnakuks loetakse 1967. aastal Rio de Janeiros toimunud tapjamesilaste rünnakut, mille käigus hukkus enam kui 150 inimest ja looma. Teada on veel teisigi surmajuhtumeid, kuid on ka juhuseid, kus vaatamata suurele rünnakule on inimene ka elama jäänud. Nii juhtus 1997. aastal kui paarituhandepealine tapjamesilasgrupp nõelas ühte meest nii, et arstid tõmbasid ta kehast välja üle tuhande astlanõela.

Peamiselt levivad tapjamesilaste kogukonnad soojemates piirkondades ning pole teada, kuidas nad kohastuksid karmimate oludega põhja pool või lõunas. Võimalik, et Aafrika mesilase geene omades ei suuda tapjamesilased külma talve üle elada, samas aga ka väga kuuma kliimaga ei pruugi tapjamesilased kohaneda enda Euroopa eellase geenide tõttu.

Teadlased on teinud ka avastuse, et tapjamesilased kohanevad teiste mesilasliikidega väga hästi ning seetõttu võivad levida suurematele aladele. Küll aga leiti, et tapjamesilaste taresse Euroopa liigi mesilasema elama paigutamine vähendas nende agressiivsust.

Teadlased on ka oletanud, et Euroopasse levides võivad tapjamesilased võtta üle siinsete mesilaskondade pesitsusalad ning tõugata aegu valitsenud mesilased väljasuremise äärele. Peamine agressiivsus peitubki nende putukate puhul uute asualade hõivamisel. Kui aga suudetakse metsistunud indiviidid rahulikult kodustada, suurendaksid nad kindlasti meetootmist. Hetkel on ka Brasiilia teadlastelt tulnud teavet, et tapjamesilased on sealse oluga juba kohastunud ning nende rünnakud seal ka võrreldes eelnevatega tuntavalt vähenenud.

Allikad: ru.wikipedia.org, en.wikipedia.org, www.youtube.com, www.tiede.fi, www.entomology.ifas.ufl.edu

Foto: http://troublewithroy.wordpress.com/2008/05/11/can-killer-bees-beat-up-a-polar-bear/