TED: kas koolid hävitavad loovuse?

TED on mittetulundusorganisatsioon, mis on pühendunud jagamist väärt ideede levitamisele. Sinna kutsutakse rääkima inimesi kolmest valdkonnast – tehnoloogia, meelelahutus ja disain – sealt ka nimetus TED (ingl Technology, Entertainment, Design). Tänavu lõi laineid inglise kirjanik Sir Kenneth Robinson, kes rääkis humoorikalt, kuidas koolid hävitavad loovuse.

Sir Ken Robinson: Kas koolid hävitavad loovuse?

Mind huvitab haridus. Õigupoolest olen avastanud, et kõiki huvitab haridus. Kas olete vahel öelnud pidulikul õhtusöögil, et töötate haridusvaldkonnas? Muidugi, hariduses töötades ei satu te tihti pidulikele õhtusöökidele. Aga kui te juhtute pidulikul õhtusöögil mainima, et töötate hariduses, siis suure tõenäosusega vajub vestluspartner näost ära. Ja samas, kui küsite tema hariduse kohta, siis naelutab ta teid oma jutuga seina külge. Sest haridusteema on üks nendest, mis on inimeses väga sügavalt juurdunud nagu religioon või raha.

Ma usun, et meie huvi hariduse vastu on seotud sellega, et see peaks meid viima tulevikku, mida me veel praegu ei suuda haarata. Meil ei ole õrna aimugi sellest, milline on maailm siis, kui täna kooliteed alustav laps pensionile läheb. Aga ometi peame me teda ette valmistama selleks tulevikuks, mida me ei tunne.

Laste innovatsioonioskus

Me võime kõik nõustuda, et lastel on suurepärane võime innovatsiooniks. Ma usun, et kõigil lastel on vaimustavad anded ning me laseme need üsna hoolimatult käest. Minu seisukoht on see, et loovus on hariduses sama oluline kui kirjaoskus ning sellele peaks olema omistatud sama staatus.

On üks tore lugu 6-aastasest tüdrukust joonistamise tunnis. Õpetaja sõnul ei armastanud ta eriti tundides tähelepanu pöörata, kuid kunstitunnis kuuletus hästi. Selles tunnis küsis õpetaja tüdrukult: “Mida sa joonistad?” Tüdruk vastas: “Joonistan pilti Jumalast.” Õpetaja oli hämmastunud ja avaldas arvamust, et keegi ei tea ju, milline Jumal välja näeb ning tüdruk vastas selle peale stoilise rahuga: “Nad hetke pärast saavad teada.”

Lapsed ei karda riskida ja eksida. Ma ei pea silmas seda, et eksimine on sama mis loovus, kuid me teame, et kui sa ei ole valmis vahel eksima, siis ei tule sa lagedale mitte millegi originaalsega. Ning selleks ajaks, kui nad kasvavad suureks, on suurem osa lapsi selle võime kaotanud. Nad on õppinud pelgama eksimist.

Meie ühiskonnas toimib kõik vigade stigmatiseerimise kaudu: riiklik õppekava teeb ruttu selgeks, et viga on kõige hullem asi, mida sa teha saad. Selle tulemusel harime me loova potentsiaali inimestest välja. Picasso on öelnud, et kõik lapsed on sündinud kunstnikud. Probleem seisneb selles, kuidas jääda kunstnikuks ka üles kasvades. Ma usun kindlalt, et me ei kasva loovaks, vaid me kasvame loovusest välja, õigemini meid haritakse loovusest välja.

Haridussüsteem on üles ehitatud liiga ühekülgselt

Maailmas ringi rännates ja erinevaid haridussüsteeme nähes olen kohanud sama õppeainete hierarhiat. Tipus on matemaatika ja keeled, siis tulevad humanitaarained ning kõige lõpuks loovained. Terves maailmas ei ole mitte kuskil haridussüsteemi, mis õpetaks tantsu samal tasemel nagu matemaatikat. Miks mitte? Liikumine on sama oluline kui matemaatika. Meil kõigil on keha.

Ometi keskendub haridussüsteem ajule – täpsemalt ühele ajupoolkerale. Kui vaadata haridussüsteemi eesmärki väljastpoolt ning hinnata selle järgi, kes on selle süsteemi kohaselt kõige edukamad, siis näib hariduse eesmärgiks olevat ülikooliprofessorite tootmine. Ma austan väga ülikooliprofessoreid, olin ise ka aastaid üks neist. Kuid me ei peaks neid seadma ülimaks eesmärgiks.

Meie nägemuses intelligentsusest domineerib akadeemiline võimekus, sest ülikoolid loovad süsteemi enda näo järgi. Üle maailma on avalik haridussüsteem ülikooli sisseastumiseksamite pikaajaline protsess. Ning selle tulemusel arvavad väga paljud andekad loovad inimesed, et nad ei ole targad. Sest seda, milles nad koolis tugevad olid, ei hinnatud või lausa halvustati.

Uus intelligentsuse kontseptsioon

UNESCO andmetel lõpetab järgmise 30 aasta jooksul haridustee rohkem inimesi kui ajaloo algusest peale. Äkitselt ei ole akadeemiline kraad enam midagi väärt, sest kõigil on see. Seal, kus varem sai tööd bakalaureusekraadiga, on nüüd magistrikraadi tarvis. Ning aladel, mis varem vajasid magistrikraadi, ei saa nüüd ilma doktorikraadita enam hakkama. See on akadeemilise inflatsiooni protsess, mis näitab, kuidas terve haridussüsteem hakkab meie jalge all kokku vajuma.

Me peame radikaalselt ümber mõtlema oma vaated intelligentsusele. Intelligentsus on mitmekülgne ja dünaamiline. Me mõtleme maailmast sel moel, kuidas seda tajume – visuaalselt, heliliselt, kinesteetiliselt, abstraktsetes terminites ja liikumises. Aju on väga interaktiivne ning kõik aju osad töötavad pidevas omavahelises suhtluses. Väga tihti ilmneb parim loovus erinevate distsipliinide omavahelise interaktsiooni käigus.

Ma arvan, et meie ainus lootus tulevikuks on vastu võtta uus inimökoloogia kontseptsioon. Me peame ümber sõnastama, mida tähendab inimlike võimete rikkalikkus. Praegune haridussüsteem ei teeni tulevikku. Me peame ümber hindama peamised põhimõtted, mille alusel oma lapsi harime ning nägema oma loovaid võimeid selle rikkusena, mida nad tegelikult on. Meie ülesanne on harida inimest terviklikuna, et ta saaks vastu astuda tulevikule, mida meie ei pruugi enam näha, aga nemad näevad ja peavad sellega midagi ette võtma.

Vaata ülevalolevast videost Sir Kenneth Robinsoni täispikka humoorikat kõnet.

Allikad: TED, Telegram