Tippjalgpallitreener räägib elust Hiinas: võid mängijatele neli korda midagi öelda aga nad ei kuuletu

Legendaarne Itaalia jalgpallitreener Marcello Lippi võttis aja maha, et rääkida Gazetta dello Sportile enda elust Hiinas, sealsest kultuurist, mängijatest ja muust säärasest.

Lippi otsustas pärast 2010. aasta MM-i mõneks ajaks suurelt areenilt taanduda ning asus pärast pea kaheaastast pausi taas peatreeneri ametisse – seekord aga Hiina kõrgliigaklubi Guangzhou Evergrande’i etteotsa. Kogenud juhendaja sõnul valitseb sealses jalgpallis austus vastase vastu ning rassism on olematu. Väikestviisi harjumatu olevat vaid inimeste iseloom.

Kas hiinlased on väga erinevad?

Nad on vähem otsekohesed, selles mõttes, et nad võivad enne vastuse andmist tükk aega kõrvalist juttu rääkida. Sellised nad juba on, aga teinekord võib see mängijatega tegelemisel koormaks olla. Sa ütled neile midagi ja nad vastavad sulle “jah-jah”, aga samas ei tee midagi. Sa võid sama asja kaks, kolm või isegi neli korda korrata ja nad ikka ei tee midagi, see ajab lõpuks marru, aga see pole halb asi.

Mis sulle seal enim meeldib?

Nende kirg spordi vastu – 45 000 pealtvaatajat, kõigil oma klubi särgid seljas. Nende austus ja imetlus vastase vastu, siin ei vilistata kedagi välja ja ei karjuta vaenulikke hüüdeid. Nad plaksutavad Drogbale ja Anelkale, kuna tegu on meistritega. Mängule tullakse koos lastega: Liaoningis kandsid nad minu kui vastasmeeskonna peatreeneri auks siniseid särke.

Seega rassism seal puudub?

Ma pole kordagi näinud, et mõnda mängijat diskrimineeritaks tema nahavärvi pärast. Mitte kordagi. Seal võivad olla küll teised põhjused, näiteks kultuurilised, aga see on igal pool nii.

Kas Boateng tegi õigesti, kui väljakult lahkus?

Jah, kui kohtunikul pole julgust tegutseda, siis peab asja enda kätte võtma. Ma ei salli teiste inimeste solvamist, me oleme üks rass – inimrass. Me ei tohiks olla üllatunud, et mängijad lahkuvad Itaaliast. Rassismi võib kohata ka mujal maailmas, aga mitte nii suurel määral. Asjad olid varem hullemad, vägivalda on märksa vähem, aga rassism endiselt püsib.

Kuidas sind Guangzhou tänavatel koheldakse?

Suurepäraselt. Inimesed tunnevad mind ära ja paluvad pilte ja autogramme, õhus on tunda imetlust. Üks asi, mis mulle hinge läheb, on sealsete laste ilu – neil on ilusad silmad ja neil on teatud maania valgete vastu. See ei ole rassismiga seotud, vaid on hoopis sotsiaalne küsimus – tume nahk viitab lihttöölisele. Sellepärast naised käivadki päikesevarju või supelmantlitega rannas.

Kus te mere ääres käite?

Me avastasime ühe saare, kuhu saab umbes tunni ajaga lennata ning me käime seal vahetevahel mõneks päevaks patareisid laadimas. Tegu on miniatuurse paradiisiga. Näete seda? Mul õnnestus isegi päevitada.

Kas Juventus lõikaks omale Nicolas Anelka hankimisega näppu?

Kes olen mina seda 10 000 kilomeetri kauguselt ütlema? Juve teab, mida nad vajavad. Fännid tunduvad minu arvates pisut skeptilised olema, aga ta on suurepärane mängija, kes võib klubile adrenaliini süstida. Juvel on hea ühtne mängustiil, kus panus mängijate vahel on ühtlaselt jaotatud. Nende ründajad jooksevad nii ründesse kui ka kaitsesse, kaotades sellega teinekord teravust. Sellepärast nad ongi juba tükk aega omale uuendust otsinud.

Ja neil on ka Paul Pogba…

Ta on vinge, naturaalse talendiga mängumees, kellel on tugev löök ja iseloom. Minu arvates sobib ta hästi äärepoolkaitsesse.

Kes on sinu “Pogbad”?

Mul on kaks noort kaitsjat, kellel on suur tulevik. 23-aastane korealane Kim on juba praegu valmis suurde klubisse liikuma. Ta võib mängida nii keskel kui ka äärel ja hoiab oma pea üleval, andes pikke läbivaid sööte, mis aitab meeskonnal rünnaku jälle liikuma saada. Teine mees on aasta vanem Linpeng, kes on meie Sergio Ramos. Ta on väga tugev ja võib sääraselt Kimile kahel positsioonil mängida, aga peab veel oma jalgade tööd parandama.

Mida Evergrande mängijate üleminekuperioodil tegi?

Ostsime Elkesoni, kes on brasiillane. Me ei olnud huvitatud selle maailma Neymaritest oma 50 miljoni euro suuruste hinnasiltidega. Otsisime teisi talendikaid noori, kes neile järgneksid – odavaid, 5-miljonilisi investeeringuid.

Kas Pep Guardiola üleminek Bayernisse tuli üllatusena?

Ei tulnud. Ta moodustas läbi aegade parima meeskonna ja ma naeran, kui inimesed ütlevad, et peatreeneri osakaal edus on ainult 20 protsenti. Guardiola mõistis, et ta ei suuda seda uuesti teha. Teda tahtis omale terve maailm, ta võis minna kuhu iganes ja ta otsustas Saksamaale minna. Ta valis eduka klubi, mis on rahaliselt stabiilne ja suurepäraste fännidega. Selles riigis ollakse entusiastlikud, aga samas ka rahulikud.

Kas sul on 65-aastasena endiselt midagi õppida?

Sa ei lõpeta kunagi õppimist. Sellepärast soovisingi uusi väljakutseid, aga mitte Itaalias, Hispaanias või Saksamaal. Vaatasin Araabia riikide nagu Katar poole, aga valisin siiski Hiina. Tore on kuulda, kui intervjueeritavad mängijad ütlevad: “Ma poleks kunagi arvanud, et mind hakkab maailmameister juhendama”.

Mida Mao Zedongi kohta oskad rääkida?

Ta on Hiinas endiselt väga kuulus, taksojuhtidel on autodes tema kujud. Siiski muutub Hiina aina rohkem ja rohkem läänelikuks riigiks.

Kas sa saad juba hiina keeles hakkama või pead time-out’e võtma?

Time-out tuleb alati kasuks, aga mängijad hakkavad juba tasapisi ka mõnest itaalia keelsest väljendist aru saama, kaasaarvatud mõnest karjumisest ja vihapurskest. Olen ära õppinud paar hiina keelset väljendit.Ieoligan, ashtray… Näen nendes palju kasu.

Majanduslik paradiis koos hea tööga, aga seda ilma pereta.

Täpselt nii, aga mu lapsed on juba suureks kasvanud ja naine käib aeg-ajalt külas, lisaks on meil veel Skype. Siin on perekondi, kes elavad samas linnas ja näevad minuga võrreldes üksteist vähem.

Foto: www.worldcupblog.org