Reaalne nähtus – inimese bioluminestsents

Kas väljendil „õnnest särama” võiks olla ka tegelikku reaalset alust? Jaapani teadlased on tulnud välja tõestusega, et ka inimene omab bioluminestsentsi ehk võimet kiirata valgust. Seda küll inimsilmale nähtamatuks jääval kujul, kuid selline võime on siiski olemas.

Tohoko Tehnoloogiainstituudi teadlased tegid inimkehast ülitundlike krüogeensete CCD kaameratega pilte ning avastasid, et inimkeha kiirgab vahetult ja ööpäevaste rütmidega footoneid ehk valguskvante. Valgusemissioon jääb küll inimsilma tundlikkusest ligikaudu 1000 korda nõrgemaks, kuid on siiski täiesti olemas.

Samuti täheldati, et inimkeha poolt kiiratava valguse intensiivsus vaheldub tsükliliselt ööpäeva lõikes: kõige vähem „säravamad” oleme varajastel hommikutundidel, pärastlõunaks helendus kasvab ning kõige rohkem helendame me kella nelja paiku päeval. Õhtuks ja ööks muutub bioluminestsentsi intensiivsus jälle nõrgemaks.

Mõneti on üllatav, et bioluminestsentsi intensiivsus pole vastavuses keha poolt kiiratava soojuse hulgaga. Samaaegselt termokaamerate ja ülivalgustundlike kaameratega tehtud pildid näitasid, et kohad, kus oli näha kõige tugevamat footoniemissiooni, polnud need samad kohad, mis termokaameraga tehtud piltidel vastasid kõige intensiivsematele kohtadele soojuskiirguse eraldumisel kehal. Footonemissiooni intensiivsuse tsükliline vaheldumine ööpäeva lõikes paistab olevat seoses keha ainevahetuse ööpäevaste ehk tsirkaadsete rütmidega.

Bioluminestsentsi põhjuseks inimesel arvatakse olevat ainevahetuse käigus tekkivad vabad radikaalid, mis reageerivad keha valkudega, mille tulemusel tekivad kõrvalsaadusena elektronidega „ergastatud” ühendid. Need elektronidega „ergastatud” ühendid võivad edasi reageerida fluorofooridega ning läbi energia ülekandumise fluorofooridele tekibki footonite emissioon. Teisisõnu, kui ergastatud ühendid loobuvad inimkehas enda „ergastusest” ehk lisaenergiast, siis mingi osa sellest energiast kiirgab fluorofooride vahendusel välja footonite ehk valgusena.

Jaapani teadlaste poolt tehtud piltidelt on ka näha, et kõige „tugevamini” kiirgavad inimesed valgust näost ja pea piirkonnast. Erinevused kiirguse intensiivsuses keha eri piirkondadel võivad tuleneda erinevustest melaniiniga (pigment, mis kaitseb nahka UV-kiirguse eest) seostuvate fluorofooride sisaldusest nahas keha eri piirkondades. Ülivalgustundlike kaameratega ja samaaegselt termokaameraga tehtud piltide võrdlusel saadud tulemuste põhjal saab öelda, et need keha piirkonnad, kus bioluminestsentsi intensiivsus on kõige tugevaim, ei kattu päris täpselt piirkondadega, kust eraldub tugevamini soojuskiirgust. Võiks järeldada, et kui näiteks näost punaseks minna (s.t veri valgub põskedesse, mille tõttu tõuseb ka temperatuur), ei tähenda see seda, et me samal ajal hakkaksime siis ka rohkem särama. Või ehk siiski?

Allikas: http://www.plosone.org/article/info%3Adoi%2F10.1371%2Fjournal.pone.0006256

Foto: http://phoenixsourcedistributors.com/WeBlog/wp-content/uploads/2009/07/bioluminescence.jpg