Jalakäijad otsivad ise surma?!

„Autojuht peab mind üle tee laskma! Auto näeb mind ka pimedas! Helkurit kannavad ainult vanainimesed!” Just sellise mentalideediga on üks hoolimatu jalakäija. Ja oleks siis üks, neid on tuhandeid!

Mind ajendas teemale lähemalt pühenduma Tartu Postimehe kommentaariumi tuline arutelu. Artikkel ise kajastas õnnetust ülekäigurajal, kus laps sai autolt löögi. Kiirelt alustasid tööd valvekommentaatorid, kes jahusid jalakäija eesõigusest ülekäigurajal. Suunasin mõttes revolvri oimukohale ja vajutasin päästikule. Nii ebatervena kõlas see vastu rinda tampimine ning enda väljamõeldud õiguse taga ajamine. Uue liikluseeskirja kohaselt peavad mõlemad liikluses osalevad pooled veenduma, et on üksteist märganud. Selleks saavutab jalakäija kontakti autojuhiga ning juht vähendab enda kiirust, mida iga terve nägemisega jalakäija on suutelina ka tajuma. Kusjuures nõuab uus reeglistik jalakäijalt lausa sõiduteele astumist pärast silmkontakti loomist autojuhiga. Olles ise roolis, annan siiski alati „vana seaduse” järgi teed jalakäijale ning ei oota temalt teele hüppamist.

Toon näite Tartu Annelinnast, kus Pikal tänaval armastavad jalakäijad igapäevaselt teele karata ilma auto poole vaatamatagi. Inimene kõnnib rahulikult, siis teeb üheksakümnekraadise järsu pöörde ning lajatab end sõiduteele. Antud lõigul on lausa viis ülekäigurada neljasaja meetri jooksul. Ilmselgelt on linnavõim teinud kõik endast oleneva, et kodanikud turvaliselt üle tee saaksid. Küll aga ei saa linnavõim tulla ignorantseid ning eluohtlikult käituvaid teelehüppajaid ise üle sõidutee talutama. Selleks peab igal jalakäijal endal alalhoidlikkus ning elementaarne viisakus pealuu sees olema. Jalakäija eesõigus ülekäigurajal kehtib pärast veendumist, et autojuht jõuab turvaliselt pidurdada ning on jalakäijat aegsasti märganud! On absurdne tuimalt teele keerata ja siis ohkida, et teda ei märgatud ning juhtus liiklusohtlik olukord või lausa liiklusõnnetus kannatanuga.

Mõistusevastasena kõlas ühe entusiastliku kommenteerija soovitus, mille kohaselt autojuht peab iga vöötraja juures pidevalt valmisolekus number üks olema. Paljud baabad ning muud vahvad tegelased ju jutustavad seal posti ümber ega plaanigi üle tee minna – neil on meeting seal! Vaja maailmaasju arutada ning peatuvatele autodele käega vehkida, et pole vaja peatuda, pole vaja! Lisaks on absurdne, kui tihedalt vöötrajaga pikitud lõigul hakkavad masinad 5 km/h venima, kuna keegi võib suvaliselt äkki teele hüpata.

Olen ise pidevalt liiklemas nii jalakäija kui ka autojuhi rollis ning korduvalt ehmatusi saanud just autojuhina, mitte jalakäijana. Autojuht annab endale rohkem aru, mida üks vale arvestus liikluses kaasa toob. Keskmine jalakäija ilmselgelt ei jaga ööd ega mütsi – tema arvates „näeb” auto ka pimedas, kuna autol on ju laternad ja jalakäijal ei ole ju laternat küljes! Kui ta ikka end kiivalt tumedasse ürpi riietab ning helkurit meelega külge keeldub panemast, on sellist monster’it raske ka hädiselt valgustatud linnateel näha. Rääkimata maanteest, kus selline tume tont muutub nähtavaks alles kapotile maandudes.

Panen inimestele südamele – tehke end nähtavaks. Autojuht ei taha enda südametunnistusele elamata jäänud elu. Kandke helkureid ning ärge hüpake pea seljas autoteele. Mina autojuhina kannan helkurit ning hoian jalgsi liigeldes silmad lahti. Ma ei tee seda mitte kellegi teise jaoks. Täiesti iseenda jaoks teen.

Viidatud Postimehe artikkel: http://www.tartupostimees.ee/2567064/com/tartus-sai-laps-ulekaigurajal-autolt-loogi/?t=833#l

Foto: http://www.garrisonlawfirm.com/blog-images/Pedestrian%20Accident-%20Man%20Lying%20In%20Street.jpg