Jätkuvalt kuuleme selle kohta, kuidas kallis ja hävitav sõjategevus haarab süütute inimeste elusid, samal ajal kui praktiliselt keegi ei võta sõna maailma näljahäda arvelt. On välja arvutatud, et kogu maailma näljahäda kustutamiseks kulub ligikaudu 30 miljardit dollarit aastas. Võrdleva perspektiivina võib välja tuua USA kulutused sõjalisele kaitsele, mis ainuüksi 2012. aastal ulatusid 737 miljardi dollarini. Mõelda vaid, et 30 miljardit sellest kulus ligikaudu kaheksa päeva kulude katmiseks.
Muidugi ei ole see Ameerika Ühendriikide töö minna ja parandada maailma, aga samuti ei ole ühe valitsuse poliitika korrigeerida kogu maailma läbi sõjalise dominatsiooni, mis põhineb erinevatel kandekonstruktsioonidel ja naeruväärsel massihävitusel. USA ülespuhutud sõjaline eelarve rahastab tegevusi, mis toovad tagajärjena endaga kaasa veel rohkem süütuid – üleliigsed 1000 sõjaväebaasi üle kogu maailma, rääkimata erinevatest sõdadest, mille tõi kaasa poliitiline retoorika.
Aga küsimus ei ole isegi sõjalises eelarves kui sellises.
Borgen Project märgib oma kodulehel, et maailma toitmine ei piirdu pelgalt põhilise moraalitundega, millest poliitikud ja korporatsioonid teatavasti ei hooli. Isegi Los Angeles Times on kajastanud seda, kuidas 30 miljardist dollarist piisaks, et teha lõpp tohutule ülemaailmsele näljahädale, või kuidas kas või murdosa sellest summast võiks olla trumbiks majanduslikule taaskasutamisele, mis võib peituda järgmise finantskrahhi hirmu taga.
Me räägime uuest revolutsioonist, inimestest, kes on võimetud töötama, rääkimata nendepoolse majandusliku väärtuse pakkumisest maailmale. Ehk kõige olulisemgi, me räägime meetodist, mis võiks lõplikult lahendada kõige keerulisema probleemi maailmas. Me räägime algatusest, mis võiks lõpptulemusena säästa miljardeid dollareid ainuüksi selle asjaolu olemasolu tõttu.
Sisserändeprobleemi lahendamine
Immigratsioonile omane probleem on väga lihtne: aina rohkem inimesi püüavad leida oma tee USAsse ja teistesse arenenud riikidesse ja seda hoopis teistel põhjustel kui majanduslikel, stabiilsetel ja muudel sellistel kaalutlustel. Miks siis ikka tahetakse end nendesse rahvustesse sisse põimida? Ühe stsenaariumina võib kindlasti rääkida Kolmanda Maailma elust, kus inimesed elavad väga vaeselt. Sellest suurem probleem puudutab aga miljardeid inimesi ning peitub elementaarse toidu ja vee puuduses. Ühene vastus sellises olukorras oleks võtta oma asjad ja põgeneda teise riiki, sageli USAsse ja illegaalselt.
Selle asemel, et lasta need miljardid inimesed enda riiki ja seeläbi vältimatult kannatada riigi infrastruktuuri hävimise käes, võiks minna ja lahendada vähemalt mõnedki nende inimeste probleemid. 30 miljardit dollarit, mis kuluks näljahäda kustutamisele, on piisav selleks, et kolmanda maailma inimesed võiksid jääda oma kodumaale, leida seal töö ja seeläbi laiendada just selle riigi majandust. Sedasi väheneks ka nende inimeste arv, kes peavad elama ebaseaduslikult ja pidevas hirmus vaid selleks, et elus püsida. Aja jooksul paraneks ka nende rahva rikkus ja areneks riigi infrastruktuur.
Nüüd on jäänud vaid küsimus, kas see kunagi ka teoks saab. Kas korrumpeerunud valitsusel saab kunagi olema piisavalt palju potentsiaali ja raha märkamaks ja parandamaks kõigi aegade suurimat probleemi? Mitte juhul, kui me neid selleks läbi aktivismi ei sunni. Kuid nagu öeldakse, siis teadmised olukorrast on esimene samm edasi ja teades, et vaid nädala jagu sõjalisi kulutusi võiks leevendada maailma ühe suurima probleemi, on tõepoolest võimas teadmine.
Allikas: http://topinfopost.com/2013/06/25/one-week-of-us-military-spending-would-wipe-out-world-hunger
Leave a Reply
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.