Kui head on tegelikult puuetega inimeste võimalused Eestis?

Sõna „puue” tähendab inimese mõne anatoomilise, füsioloogilise või psühholoogilise struktuuri või funktsiooni kaotust või kõrvalekallet. Eesti ühiskonnas mõistetakse seda tihti nagu haigust ning seetõttu ei ole puuetega inimeste võimalused areneda ja elada täisväärtuslikku elu nii head kui need võiksid olla.

Uurisin erineva vanuse, kogemustepagasi ja maailmavaatega inimeste arvamusi selle kohta, kuidas nemad näevad ja kommenteerivad puuetega inimestega arvestamist ja nende võimalusi Eesti riigis.

17-aastane Eesti Õpilasesinduse Liidu liige, aktivist ja gümnaasiumiõpilane Harold arvas, et Eestis on puuetega inimeste võimalused väikesed. „Nad oleksid nagu ühiskonnast välja söödud, sest nad käivad eraldi koolides, lapsed ei näe neid, mistõttu ei osata raske puudega inimestega suhelda ja neid vajadusel abistada. Nad on täiesti eraldatud.” Tuues võrdlusena näiteks Norra, kus puudega lapsed käivad tavakoolides, ja teised lapsed puutuvad puuetega inimestega igapäevaselt kokku, võetakse neid iseenesestmõistevalt ja neid ei sildistata. Ka Eesti võiks sinnapoole liikuda, kuna puuetega inimestega arvestamine ja nende elu võimalikult tavapäraseks kujundamine on väga oluline kogu elukvaliteedi paremaks muutmisel.

Poliitikahuviline tudeng Karl kommenteeris, et puuetega inimeste võimalused on kesised, sest riik ei pööra sellele teemale piisavalt tähelepanu. Muret tekitas talle eelkõige väike invaliidsuspension ja vähene abi ning tähelepanu inimestele, kes omakseid hooldavad. „Kui sul on hooldada raske füüsilise või vaimse puudega inimene, keda ei saa minutikski järelevalveta jätta, siis on ikka väga halvasti. Eriti keeruline on neil üksikvanematest omaste hooldajatel, kes peavad üksinda puudega inimesega toime tulema. Ta ei saa käia tööl ega elada tavapärast elu, kuna ta on aheldatud puudega inimese hooldamisse. Et aga puudega inimest hooldekodusse panna, pead väga hästi teenima. Kui ei teeni, oled orjastatud.”

Kahe lapse ema ja klienditeenindaja Birgit leidis, et puuetega inimeste tingimused on head ja seda just tänu sellele, et Eesti inimesed enamasti märkavad abivajajat ja nende aitamine muudab puudega inimese elu palju lihtsamaks. „Kõige tähtsam on see, et inimesed neid ise aitaks ja neid võrdväärsetena kohtleksid. Nii saame üheskoos puuetega inimeste elu palju lihtsamaks muuta.”

Kolme lapse ema Karin arvab, et töövõimetuspensioni makstakse liiga lihtsakäeliselt. Paljud töövõimetustoetust saavad inimesed on täiesti töövõimelised ja maksaksid tööl käies riigikassase tulumaksu ning riik ei peaks nende eest sotsiaalmaksu tasuma. Sellised inimesed aga jätavad väiksemad võimalused nendele, kes on tõsise puudega. „Nemad ju tööl käia ei saa ning seetõttu on neil väga raske hakkama saada, eriti kui riigipoolne toetus nii väike on.” Samas toob ta välja positiivse arengu: „Kui ettevõtja võtab tööle puudega inimese, saab ta riigilt soodustusi, mis annavad tulevikus puuetega inimestele paremad ja mitmekülgsemad tööalased võimalused.”

Suurem osa küsitletutest arvas, et puuetega inimestel on küll head võimalused liiklemiseks ja neid abistatakse üldises linnapildis, kuid kehvem on seis riigipoolsete toetuste, töökohtade ja üldise aktsepteerimisega. Lisaks ei ole puuetega lastel reeglina võimalik tavakoolis käia ja seetõttu ei oska eakaaslased puudega inimest võrdväärselt kohelda ning teda vajadusel abistada.

Foto: http://media.nj.com/rutgers_football/photo/8989680-large.jpg