Kulutan rohkem, et säästa – geniaalne või ajuvaba?

Ideaal Kosmeetika kett reklaamib 25% allahindlust uuelt tootelt, kui tood poodi vana kreemi või lõhnapudeli. Loogiliselt võttes kulutad 75% kaubale, mida polnud plaanis ostagi, et säästa 25% hinnast. On see vapustav võimalus kokkuhoiuks või vaid odav reklaamitrikk?

Miks see teema mind nii isiklikult puudutab? Juba kevadest saadik kibelen endale MEXXi lõhna ostma, kuid alati leidub midagi „reaalsemat”, kuhu enda teenistus paigutada. Vahel olen end korrale kutsunud stiilis „Olen väärt mulle meeldivat lõhna ning võin seda endale lubada!”. Muidugi on need korralekutsumised lõppenud uue tahvelarvuti soetamise või mõned korrad toidupoes käimisega. Keskmine toidupoe arve on alati üle kümne euro ning kott ise jääb vägagi kesiseks.

Varem sain kõik enda parfüümid tasuta. Tahate teada, kuidas? Kirjutasin kaastöid ajakirjale Cosmopolitan ning võitsin sealt lugejakirjaga lausa kolmel korral väga kalleid meestelõhnu. Olles võidetud lõhna suhtes siiski skeptiliselt meelestatud, testisin need enne isikliku karbi avamist poes ära. Kahel korral pidin võidetud lõhnas väga pettuma ning lõhna Osta.ee portaalis maha müüma. Õnneks jäin kolmandal korral auhinnaga rahule. Loobusin Sergio Tacchini Feel Good lõhnast, kuid endale jätsin Lacoste Green lõhna. Meeldiva üllatusena selgus, et poehind minu 100 milliliitrisel võidulõhnal on kuuskümmend neli eurot, vanas vääringus siis tuhat krooni!

Teema pealkirja juurde tagasi pöördudes – viimasel ajal oleme tihti võtnud ette tee Tartus asuvasse Kaupmehe hulgilattu. Seal kehtib pealkirjas kajastatud mõte kõige eredamalt. Tundub idiootlik osta korraga kilode viisi manti, mida siis poole aasta jooksul tasapisi tarbida. Idiootlik või mitte, aga kilohinna sääst võib küündida lausa kolmveerandini. Hea näide Kalevi Mesikäpa kommidega: 150 grammise paki kilohind on üle kaheksa euro. Ostes kilone pakk sama toodet, maksad veidi üle nelja euro. Paneb mõtlema? Ah jah, kommid ise on meie kodus juba otsas! Ei kulunudki pool aastat.

Nutikast ostlemisest veel: käin alati stiilselt ja firmabrändi toodetega ringi. Kuidas ma seda endale lubada saan, kui olen täiesti tavaline keskmine eestlane? Saan seda endale lubada, kuna olen kannatlik ning minu õnneks ka mitte XXL suuruses inimene. Magic word on lasteosakond! Sealt leiab endale riideid ja jalavarje kuni 176 sentimeetri pikkune ning kuni suuruses 41 jalanumbrit kandev inimene. Ilmselt hakkab keskmisele eestlasele võib olla uhkuse pihta, et ta „vales osakonnas” ringi luusib. Lohutuseks võin lisada nii palju, et ka minu lasteosakonna ostu läbi löönud töötaja tunnistas, et leiab ka sealt enamiku enda garderoobist.

Nooruses sai „odava kraami” jahil ka mööda turge käidud. Nüüdseks on turuhinnad siiski juba oluliselt kallimad kui õnnestunud ostud kvaliteetsetest kauplustest. Võrdluseks toon: Seppäläst sain vennatütrele laheda talvemütsi ühe euroga ning turul küsiti talvemütsi eest kuus eurot. Võib-olla mingil ajahetkel ja teatud tooteid arvesse võttes on turg soodne, kuid üldises plaanis kestvust arvestades siiski mitte.

Foto: http://www.ulemiste.ee/upload/shop/219/img2.jpg