Mees Teisest ilmasõjast

Mees Teisest ilmasõjastJüri läks 14-aastaselt Teise maailmasõtta oma isa mälestuseks, kes käis Esimeses maailmasõjas. Enne sõda toimusid kiirõppused, kus õpetati relva käsitlemist ja meeskonnatööd. Õppused olid rasked ja väljaõpe pidi olema tugev. Sõjast tagasi tulles, aastal 1945, ei tundnud keegi Jürit ära. Õnneks ei olnud sõjajärgset traumat ja leidis naisegi, kellega kokku said kolm poega.

Sõjas võitles ta Nõukogude Liidu poole peal, sakslaste vastu. Tema staapi kuulus umbes 15 meest ning Jüri oli jalaväes. Alguses oli rahulik. Suurim hirm tuli siis, kui lahing peale sattus. Hiljem oli võitlemine loomulik. Varustus oli raske, millega Jüri pidi läbima tuhandeid kilomeetreid nii Eestis, kui ka välismaal.

Kui vastased peale tulid, pidi ta hakkama põgenema. Joosti üle laipade, samal ajal kui seljakott sõelapõhjaks lasti. Ainuke asi mida Jüri suutis mõelda oli, et ellu jääks, millega tal ka vedas. Hiljem oma kotti uurides võis ta sõrmed sellest läbi panna ning endale söögiks mõeldud leivast polnud midagi, peale puru, alles.

Jüri kaaspartnerile lasti kuul pähe. Kiiver oli küll peas aga vastased suutsid lasta täpselt kiivri alla. See oli tema jaoks väga raske, kuna partner oli ta parim sõber. Tema semu nimi oli Mart, kellega oli koos üles kasvanud ja ka koolipinki nühkinud. Teda meenutatakse kui truud ja väga toredat kaaslast.

Sõjas oli Jüri paar kuud kollatõvega haiglas. Alguses ta ise seda ei märganudki aga rühmast öeldi, et tal on silmamunad kollased. Jüri muidugi ainult naeris selle peale, kuna ise ta ei tundnud midagi. Sellepeale saadeti ta kohe haiglasse. Ilmselt jäi ta haigeks tänu sellele, et pidi mitu ööd ja päeva olema jõe kaldal peidus, kus kuivaks ei jäänud keegi. Koos temaga saadeti haiglasse veel 6 meest, kus ta nägi väga palju kannatanuid. Mõnel amputeeriti käed, mõnel jalad ning oli ka õnnetuid, kes olid kaotanud silma. Kuid haiglas olid kõik rahulikud ja said omavahel hästi läbi.

Kui saksa sõdurid tulid, siis pidi Jüri, koos järelejäänud kolme mehega, peitma ennast laipade alla, et ellu jääda. Kõige jubedam oli selle juures see, et kui neid oleks avastatud, siis oleks nad koheselt maha lastud. Hetkel ei meenunud tal kuidas selle idee peale tuldi aga räägib, et ilmselt oli asi nii, et kiiresti oli vaja tegutseda ja tuli midagi ette võtta.

Talle saadetakse siiani Venemaalt tänukirju ning ka rinnamärke. Jüri muigab, et võideldes õppis ta ka vene ja saksa keele ära. Enne seda ei osanud ta kumbagi neist rääkida. Samuti pani see paika ka selle, mida elult üldse tahta. Sõjast räägib nagu oleks see juhtunud eile. Kunagi ei saa ta silme eest seda pilti, mis ta võideldes nägi.

Nimed on tekstis olevate isikute privaatsuse tõttu muudetud. Materjali sain vesteldes vanahärra lapselapsega.

 

Be the first to comment

Leave a Reply