Mida võiks muuta, et Eestis elu paremaks läheks?

Oleme kõik nõus sellega, et elu peab Eestis paremaks minema. Paraku on poliitika hetkel selline, et pole teada, mis edasi saab ning diskussioon rahva ja poliitikute vahel puudub. Loodetavasti see kõik muutub.

Mõni aeg tagasi esines Eesti loomeliitude pleenumi 25. aastapäeva tähistamisel Riigikogu istungitesaalis näitleja Mari-Liis Lill väga asjaliku ja sisutihedat sõnumit kandva kõnega „Mis on pildil valesti?”. See kõne sai väga elava vastuvõtu ning kuigi mingi hetk oli see aktuaalne – seda tsiteeriti meedias korduvalt –, siis taas kord on kõik unustustehõlma kadunud. Tegelikult pidanuks selline kõne alustama elavat diskussiooni, mis pidevalt jätkuks.

Poliitikas on erakonnad peamiselt vaid 20. oktoobri kohalike omavalitsuste valimiste lainel ning kogu põhirõhk on kandunud väidetavalt valimisplatvormi loomisele. Tavainimesena tahaksingi küsida, miks valimisplatvormid kuu aega enne valimisi alles paika pannakse? See peab olema parteidel juba ammu välja mõeldud ja kirja pandud. Paari nädalaga kirja pandud platvorm ei tundu adekvaatne, vaid just nimelt kaunite lubadustena, mille elluviimine nõuab eelnevalt väga palju tööd. Jah, mõtted tulevad kiiresti, aga reaalsuses rakenduvad aeglaselt. Ehk siis käin välja enda mõtted, loodan, et mind valitakse volikogusse ja siis töötan seal neli aastat ustavana enda parteile ning hääletan selle juhtkonna otsuse järgi.

Muidugi nõuab asjade elluviimine aega, kuid… Neid miks-küsimusi on liiga palju, eriti kui võtame vaatluse alla toetused lastele, pensionäridele, puuetega inimestele jne. Hinnad tõusevad vaat et iga nädal mingis valdkonnas, kuid mis ei tõuse, on toetused! Need on püsinud samal tasemel aastaid. Inimeste elustandard halveneb ning seetõttu kannatab ka meie majandus. Sellise majanduspoliitika tõttu ei jõua me kunagi rikaste riikide hulka – palgad jäävad samaks, hinnad ja maksud tõusevad, ostujõud väheneb. See ei ole jätkusuutlik poliitika!

Me peame looma soodsa pinna nii ettevõtetele kui ka inimestele, sest ilma inimesteta ei püsi ega õitse ka ettevõtted. Samas tuleb aru saada, et sellist muutust ei saa teha ühe kuu ega aastaga, vaid selleks kulub palju rohkem aega. See suund tuleb aga võtta ning kas või hambaid krigistades tuleb hakata vastu võtma olulisi otsuseid, mis võimaldavad tavainimesel luua endale enam-vähem soodsa olu Eestis elamiseks. Muul juhul toimub nii väljaränne – viimasel aastal lahkus välisriikidesse 8000 inimest – kui ka sündivus langeb ning kui me tahame Eesti kultuuri, traditsioone ja hinge jätkata, tuleb selleks teha sügavaid otsuseid juba praegu. Eesti sotsiaalne elu peab saama joonde!

Mis siis oleks vaja teha? Esiteks poliitmaastik – inimesed peaksid saama võimaluse valida endi hulgast esindama just need, keda nad valisid. Samas ei pruugi see tähendada, et valimisnimekirjad kaoksid. Vastupidi, toimida võiksid mõlemad süsteemid – pooled on valitud vastavalt inimeste valikule ja teine osa olgu siis partei nimekirja põhjal. Nn peibutuspartide arvu kahandamiseks on mõttekas viia nii parlamendivalimised kui ka KOV-valimised samale ajale. Nii on Rootsi Kuningriigis ja seal asi toimib, seega võiks ju nii olla ka meil. See tingiks ka olukorra, kus kohalik omavalitsus saakski teha tihedat tööd parlamendiga, kus ju tähtsaimad otsused vastu võetakse. Praegu tundub süsteem selline, et parlamendiliige osaleb kohalike omavalitsuste valimistel, et kindlustada endale koht pärast järgmise parlamendikoosseisu valimist omavalitsuses. See muudaks poliitika veidi enam läbinähtavaks ja puhtamaks; võimaldaks ehk alustada ka diskussiooni poliitikute ja rahva vahel, et rahvasaadik esindaks just rahva kaalutletud tahet. Poliitik peakski olema justkui filosoof, psühholoog, analüütik ja praktik, kes peab mõistma seda, mida rahvas tahab, ning samas kaaluma erinevaid võimalusi, kuidas siiski rahva tahet mõistlikult teostada saaks.

Teiseks peaks maksusüsteem muutuma nii, et meie olukord ei sarnaneks olukorraga, kus varsti maksad kõik ise. Nagunii on raha, mida valitsus jagab, ju rahva raha – küsimus on lihtsalt selles, kes on kraani juures ja kuidas ta jagab. Sotsiaalse sfääri seisu saab parandada erinevate maksudega. Võimalik, et peab tõstma aktsiise ja riigilõivusid, kuid seda otsese eesmärgiga suunata need aitamaks teisi. Ega tegelikult ju ka näiteks luksusmaks pole kellelegi karistuseks mõeldud, vaid ikka selleks, et suunata see raha mujale, tuues nii kasu kogu ühiskonnale

Ideid võiks välja tuua veel palju. Tegelikkuses on aga nii, et raha peab oskama õigesti suunata, vaid siis saab kogu ühiskond hästi elada. On ju öeldud, et tee teistele seda, mida sa tahad, et sulle tehakse.

Pilt: www.online.le.ee/2013/02/20/laane-elu-paberleht-21-veebruaril-2/